Книги, похожие на «Natalie Meg Evans, Kleidivaras»

Veenuse lugude teises teemanumbris on Veenust kujutatud maise põrguna, kus inimesel on võimatu ellu jääda ja mida tuleb enne sinna kolooniate loomist põhjalikult terraformida ehk maasarnastada. Pooled kogumiku lood on eesti autoreilt ja pooled uuema angloameerika ulme tõlked, mis pakuvad väga erinevaid nägemusi, kuidas inimsool ja Veenusel siiski õnnestub vastastikku kasulikult koos eksisteerida.Almanahhi algupärandid:1. Heinrich Weinberg «Igal pool on parem kui kusagil mujal»2. Mann Loper «Mina olengi Veenuse amatsoon»3. Reidar Andreson «Meduusi kroonikad: Veenus»4. Siim Veskimees «Kuidas ahju kodu teha»5. Miikael Jekimov «Õhupuudus»Kogumiku tõlkelugudeks on:1. Geoffrey A. Landis «Pilvede sultan» (2010), tõlkinud Piret Frey2. Ian McDonald «„Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget» (2015), tõlkinud Jay Skaidrins3. Pamela Sargent «Unistus Veenusest» (2000), tõlkinud Martin KirotarLisaks ilukirjandusele leiab mahukast kogumikust veel Raul Sulbi artikli «Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses» 2. ja viimase osa.

Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist. „Hervöri ja Heišreki saaga“ põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Įsmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Ühest küljest jätkab raamat „Völsungite saaga“ tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.

„Lugu uuest perekonnanimest“ toob lugejateni Elena ja Lila loo järgmise vaatuse. Lila on hiljuti abiellunud ja asunud tegutsema perekonnaäris, Elena aga jätkab õpinguid ja maailma avastamist. Armastus, armukadedus, perekond, vabadus, pühendumine ja eelkõige sõprus – just need märksõnad on mõlema naise elus olulised. Abielu näib olevat Lila jaoks ahistav, vajadus end tõestada osutub Elena jaoks kohati liiga raskeks koormaks. Ometi seob kaht naist keerukas side, mis on mõlema elus määrava tähtsusega ja annab eluraskustega silmitsi seistes jõudu.Elena Ferrante on Itaalia nüüdiskirjanduse üks tähelepanuväärsemaid autoreid. Oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Napoli-romaanidega toob ta lugejateni universaalse ja liigutava loo sõprusest ja kuuluvustundest. „Lugu uuest perekonnanimest“ on tema Napoli tetraloogia teine raamat. Sarja esimene romaan „Minu geniaalne sõbranna“ ilmus kirjastuses Varrak 2016. aastal.