Книги, похожие на «Jeanette Walls, Klaasloss»

Juno Ryani elus oli kõik hästi. Tal oli meeldiv töö ja toredad sõbratarid, ning pärast seda, kui kihlatu Sean oli ta hüljanud, oli ta leidnud Bradi. Tundus, et Brad armastab Junot sama palju kui tema meestki. Aga üks telerist nähtud uudis purustab Juno maailma täielikult: ta saab teada, et kõik on olnud hoopis teisiti, kui talle tundus. Et end koguda, sõidab Juno mõneks kuuks Hispaaniasse väikese Beniflori linnakese lähedal asuvasse Villa Naranjasse. Esialgu tahab ta vaid üksinda kõigest eemal olla, aga ootamatult leiab ta tegevust ja uusi sõpru. Kui hingehaavad hakkavad paranema, tabab Junot järjekordne rabav uudis ja näib, et mängus on midagi lausa üleloomulikku, kuigi Juno selliseid asju ei usu.Suvi kulgeb omasoodu ja selle aja jooksul toimuvad nii mõnedki muutused. Aga kas Juno leiab oma küsimustele vastused? Kas tal on mõtet uskuda selgeltnägija Magdat? Millised üllatused ootavad teda veel pärast Villa Naranjast lahkumist ja millist mõju on ta avaldanud Beniflori elanikele?

Kogenud politseiuurija Jørn Lier Horsti uus põnevust täis kriminaalromaan.Rannamaastikku katab tihe sügisudu, pimedate akendega suvemajad kükitavad pliihalli mere ääres. Ove Bakkerudil seisab ees viimane rahulik nädalavahetus suvituskohas, enne kui ta talveks maja suleb. Kohale jõudes leiab ta aga eest kaoses suvila, milles on vandaalitsenud murdvargad. Ja naabersuvilast surnuks pekstud mehe.Inspektor William Wisting on groteskseid mõrvu varemgi näinud. Kuid meeleheide, millele ta sel sügisel Stavernis tunnistajaks saab, on tema jaoks uus. Justkui poleks kurja tegijail enam midagi kaotada. Seepärast on talle vastumeelt tütar Line otsus kolida elama ühte neist rannaäärseist suvilaist. Kui siis sealt üksildaselt kaldapealselt järjest mitmeid raskete vigastustega laipu leitakse, kasvab mehe rahutus veelgi. Ja taevast langeb surnud linde.Jørn Lier Horstilt on varem eesti keeles ilmunud inspektor William Wistingu põnevikud «Jahipenid» ja «Koopamees».

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.