Книги, похожие на «Jeanette Walls, Klaasloss»

Millised saladused on peidus Lapimaa unustatud nurgas asuva vana talumaja seinte vahel?
Varakevad hoiab Arvidsjauri lähedal asuvat Kõnnuküla oma haardes. Paljud talud on tühjad, määratud pikaldasele lagunemisele. Ühes majas elab Liv koos oma vana isa Vidari ja teismelise poja Simoniga. Nad moodustavad iseäraliku perekonna. Liv tunneb naabrite pilke samamoodi, nagu ta tajub bensiinijaamas õhtuses vahetuses töötades klientide vahtimist.
Kõik paistavad küsivat, miks Liv isa juurde jäi, mis teda selles Lapimaa kolkas kinni hoiab. Inimesed räägivad Vidari varandusest, sellest, kui rikas ta peaks pärast kõiki oma maatehinguid olema. Kõnnukülas tunnevad kõik kõiki ja keegi ei unusta kunagi midagi. Nüüd soovib keegi tagasi seda, mis on õigustatult tema oma. Ja oma eesmärgi saavutamiseks ei peatu ta millegi ees …
Pärast edukat debüüti raamatuga „Hõbedatee” (Rootsi 2018. aasta parim kriminaalromaan) on Stina Jackson tagasi sama sisutiheda ja liigutava looga inimeste seotusest oma koha ja üksteisega, kirjutades sellest, kui tugevad need sidemed olla võivad ja kui raske on sisseharjunud mustrist välja murda.

Naine, lapsed, koer ja vanamoeline maja… Lapsest saadik sellest unistanud Gabriel on kogunud vaevaga raha ning juba valmis maja ostma, kui keegi astub talle teele risti ette.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

Raamatu peategelane on särtsuvat uudishimu täis Hiiumaa tüdruk Liisa, kes tuleb läinud sajandi algul saarelt mandrile Tallinna ja asub tööle tehnikakaupluses. Liisa osutub osavaks müügiagendiks ja muidu ka väga tubliks ning tehniliselt taibukaks abiliseks, seega pole ime, et temast saab Telefunkeni firma esindaja Eestis.Pärast Nõukogude vägede saabumist saadetakse Liisa asumisele, kus sureb tema poeg. Liisa ise pääseb tagasi Eestisse ja abiellub NKVD kapteniga, et saada puhtad paberid oma kunagisele kallimale Tambetile, kes on end pärast sõda võimude eest varjanud ja on ellujäämise huvides sunnitud abielluma Liisa õe Hildaga.Seesama NKVD kapten aitab vajalikul hetkel teha nii, et Tambeti ja Hilda poeg saaks Nõukogude Liidust põgeneda ega satuks sõjaväekohuslasena Afganistani.Tugevad karakterid, hoogne süžeearendus, taustaks nii igapäevaelu kui ka ajaloolised keerdkäigud – „Uudiseid Nebošovost” on värvikas panoraam, mis hõlmab 80 aastat meie lähiminevikust (1921–2000).

Elava kujutlusvõime ja kirjanikupüüdlustega Nora sõidab nädalavahetuseks külla oma väikelinnas elavale vanemale õele, satub aga hoopis mõrvapaigale.Politsei ei leia ühtegi motiivi, miks pidanuks keegi haiglas töötanud Racheli tapma. Nii hakkab Nora ise uuriva pilguga ringi vaatama, paljastades − või arvates paljastavat − õe ja naabrite väikesi saladusi. Politsei kahtlused koonduvad samal ajal Norale endale, kuna temalgi oleks piisavalt põhjust õe peale vihane olla.Selle psühholoogilise põnevikuga pälvis Flynn Berry 2017. aastal Edgar Allan Poe auhinna parima debüütromaani eest.