Книги, похожие на «Sylvia Plath, Klaaskuppel»

Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajelsalaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. KuiKarita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima tategelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänukellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marionilootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on parakukõike muud kui sirgjooneline või ohutu.Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutestlugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest,eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma eisaa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranudmu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka,Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida … Ainult minu armas tütar puudubkigaleriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aastaromaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all niidokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee”on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.

Hetkeks valitses koridoris vaikus, keegi kolmest mehest ei öelnud sõnakestki ja ka naabriproua oli märkamatult oma korteri ukse taha taandunud. Noore politseiniku pilk jäi korraks pidama Gretheli kõhul. „Kardan, et meil on teile halbu uudiseid,” lausus ta siis. „Teie elukaaslane leiti täna hommikul surnult.” Lapseootel Gretheli elukaaslase ootamatu surma põhjus näib olevat röövmõrv. Asja asub uurima noor politseinik, kelle jaoks see on esimene mõrvajuhtum. Ent peatselt võtab kogu lugu üpriski kummalise ilme …

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.