Книги, похожие на «Inga Gaile, Klaas»

Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Maaga ühendustvõtta. Kui oksügenaator katki läheb, siis ma lämbun. Kui veetaaskasutussüsteem katki läheb, siis suren ma janusse. Kui Marsi-majja leketekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu,siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga. Olen omadega perses. AndyWeir (snd 1972) on programmeerija, „Marslane“ on tema debüütromaan.Raamatu põhjal valmib 2015. aasta sügisel mängufilm.

Stiililiselt nõtke ja elegantne romaan on vanamoelise hingusega, meenutades 19. sajandi kirjandust. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Loo sisse on peidetud kummardused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.

Kogumikus on eesti autoritelt:Miikael Jekimovi verine lugu kosmosepiraatidest, «Tormiga saabub ka veritasu»,Mairi Lauriku kaugtuleviku teaduslik fantastika «Surf ajalainetel», VeikoBelialsi ja J. J. Metsavana ühes Strugatskite maailmas toimuv lugu «Neli kohtapeale koma», Mann Loperi aurupungilik alternatiivajalugu 1905. aastarevolutsioonist Eestis – «1905», Tamur Kusnetsi lõbusas laadis esimesekontakti lugu «Ootamatu jahisaak», Armin Kõomägi düstoopse tuleviku-Eestivirtuaalreaalsuse jutt «Punamütsike», Jaagup Mahkra stiilipuhas mõõga jamaagia lugu «Umgolla mustad maagid».Täheaja numbri tõlkeosa tutvustab ulmeklassikut C. L. Moore’i (1911–1987).Tema tegelast Loodekaare Smithi peetakse üheks Han Solo tegelaskujuinspireerijaks (lugu «Shambleau»). Joiry Jirel on mõõga ja maagia kirjanduseilmselt esimene naissoost mõõgakeerutaja (lugu «Jirel ja maagia»). Lugu«Ajavärav» räägib väljaspool aega ja ruumi paiknevast olendist, kesarmastab koguda maailmast tema jaoks huvitavaid elusolendeid ja asju, paigutadesneid siis oma isiklikku muuseumi. Lisaks leiab numbrist veel Raul Sulbiülevaateartikli C. L. Moore’i elust ja loomingust.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme