Книги, похожие на «Marje Ernits, Kiusamine Eesti moodi ehk Üks elu veel»

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

"Amfiibinimese" autori lugu noorest arstist Marie Laurentist, kes võtab vastu töö professor Kerni juures ja avastab siis, et too uurib, kuidas säilitada elu kehast eraldatud peades. Professor Kern säilitab ka oma õpetaja ja mentori, geniaalse professor Dowelli pead salaja oma laboratooriumis, sundides seda enda heaks teadustöid tegema. Kehast eraldi elava pea motiiv pole küll Beljajevi välja mõeldud, kuid ta teadis ilmselt suurepäraselt, mida võiks tunda kehast eraldi elav pea – kirjanik oli ise aastaid halvatuna voodisse aheldatud. Nii «Amfiibinimesest» kui «Professor Dowelli peast» on tehtud peaaegu sama kuulsad filmiversioonid.

Juhtub üpris harva, et inimene on oma eluga sedavõrd rahul, et loobub paremat tööd ja suuremat palka vastu võtmast. Euroopa Liitu astumine kaotas riikide vahelt piirid, uuenenud seadused lubasid asuda tööle ka välisriikidesse ja seda võimalust kasutasid oma elujärje tõstmiseks tuhanded eestlased. Üheks nendest oli ka bussijuht Jaanus Vainumäe, kellele Soomes töötamine tõi kaasa hoopiski ootamatud probleemid. Ühest ja kõiki rahuldavat lahendust inimsuhetele ei ole võimalik leida, ka Jaanus pidi lõpuks tegema üsnagi vastuolulisi valikuid.