Книги, похожие на «Evelin Ilves, Kirju»

Uus sari armastatud spordikuulsustest, kes olümpiakullani erinevatel põhjustel ei jõudnud või kes esindasid spordiala, mis olümpiakavva ei kuulunudki. Esimene raamat on Heino Lipust, mehest, kes oleks võinud olla mitme olümpia kangelane, kui kuri saatus ja võõras võim ei oleks kõigi aegade ühelt suuremalt kergejõustikutalendilt nii alatult ja aralt selle võimaluse võtnud.

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.