Книги, похожие на «Hedvig Hanson, Kirju mandrilt»

Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!Ja oligi.Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.Steven Rowley on töötanud vabakutselise kirjanikuna, kolumnistina ja stsenaristina. Ta on pärit Maine’i osariigist Portlandist, praegu elab ta Los Angeleses koos oma elukaaslase ja koeraga.

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

„Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” jätkab kahe vaestest oludest pärit sõbranna Lila ja Elena keeruliste suhete käsitlemist. Tüdrukud kasvavad üles, nende elud põimuvad ja lahknevad, aga ükskõik kui otsustavalt Elena ka ei sooviks Lila mõjuvõimust pääseda, õnnestub see tal vaid ajuti ja mitte kauaks. Mõlemad noored naised üritavad omal moel pääseda meeste kehtestatud pitsitavatest piirangutest Napoli vaeses linnaosas, aga ka laiemalt, abielu-, töö-, ühiskondlikes suhetes. Ka siis, kui nii ühe kui ka teise elukorraldus näib kindlalt paigas olevat, ootavad mõlemat veel ees kannapöörded ja hüpped tundmatusse.Elena Ferrante on Itaalia nüüdiskirjanduse üks tähelepanuväärsemaid autoreid. Oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Napoli-romaanidega toob ta lugejateni universaalse ja liigutava loo sõprusest ja kuuluvustundest. „Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on tetraloogia kolmas raamat. Sellele eelnesid „Minu geniaalne sõbranna” (eesti k 2016) ja „Lugu uuest perekonnanimest” (eesti k 2019). Romaanisarja põhjal on valminud Eesti Televisiooniski näidatav teleseriaal „Minu geniaalne sõbranna”.

Eesti 20. sajandi kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” I osa taaskordsele uustrükile on järelsõna kirjutanud praegusesse eesti nooremasse literaatkonda kuuluv Jürgen Rooste. Järelsõna on saanud intrigeeriva pealkirja “Kärbeste keeruline elu”, mis viitab järelsõna autori kesksele teesile, et Tammsaare maailmanägemise üks lähtepunkte on inimese võrdsustamine kärbsega. Seda teesi avab Jürgen Rooste esseistliku mänglevuse ja kõrvalepõigetega mitme nurga alt, peatudes seejuures pikemalt Tammsaare mees- ja naistegelaste kujutusel.