Книги, похожие на «Siim Maaten, Kirju kodust»

Ebanormaalne reisikiri Rein Purpurilt. Uskumatud ja hullumeelsed näivad juhtumised eestlaste pöörasel retkel Euroopas. Olles veebipäevikuna muutunud järjest populaarsemaks, asus lugu uut elu elama esimese blogiraamatu kujul, millele värvi lisamas tuntud koomiksi «Pesakond» looja Madis Otsa lõbusad illustratsioonid. Nüüd on poelettidelt ammu lõppenud raamat võtnud taas elektroonilise kuju ja on loetav nii arvutis, androidis, iPadis kui ka iVangorodis.

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole.Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse.Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või üürikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Õpetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jälgi praegusest Vietnamist.Nägime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa pöördumatult meie vaatenurka elule.