Книги, похожие на «Justin Petrone, Kirju Eestist»

Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.Austraalia, unistustemaa.Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurust sõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.

Ema Teresa (27.08.1910-5.09.1997) sündis Makedoonias. 12-aastaselt otsustas ta hakata nunnaks ning 18-aastaselt lahkus kodust ja ühines Loreto õdede orduga, et minna misjonitööle Indiasse. Temast sai kõigi ühiskonnast tõrjutute eestkostja, lugematute näljaste, hüljatute, kodutute, pimedate ja leeprahaigete aitaja. Teda austasid nii kristlased, moslemid, hindud kui uskmatud. Isa Leo Maasburg oli ema Teresa kaaslane paljude aastate jooksul. Käesolevas raamatus räägib Leo Maasburg armastatud nunnast viiskümmend juhtumit, mille tunnistajaks ta oli. Kõik need lood kõnelevad armastusest Jumala vastu, mis võib liigutada mägesid, ja lootusest, mis ei sure iialgi. Lugusid sellest, kuidas ta asutas ilma ühegi sendita lastekodu Hispaanias, kuidas ta päästis raudteefirma laostumisest ja palju muid lugusid. Lugejale tutvustatakse lõbusat ja tarka naist, kirjeldatatakse ühe 20. sajandi tähtsaima naise elulugu, mida kunagi varem pole räägitud.AUTORIST: Msgr. Leo Maasburg sündis 1948. aastal Austrias Grazi linnas. Ta õppis õigusteadust, politoloogiat, teoloogiat ja ka¬noonilist õigust Innsbruckis, Oxfordis ja Roomas. 1982. aastal ordineeriti ta Fatimas preestriks. Ta oli aastaid Püha ema Teresa lähedane sõber, vaimulik juhendaja, tõlk ja pihiisa. Isa Leo Maasburg käis ema Teresaga kaasas mitmetel reisidel nii Indias ja Roomas, kui ka Moskvas, Kuubas ja New Yorgis.

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanudka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit.

Ebanormaalne reisikiri Rein Purpurilt. Uskumatud ja hullumeelsed näivad juhtumised eestlaste pöörasel retkel Euroopas. Olles veebipäevikuna muutunud järjest populaarsemaks, asus lugu uut elu elama esimese blogiraamatu kujul, millele värvi lisamas tuntud koomiksi «Pesakond» looja Madis Otsa lõbusad illustratsioonid. Nüüd on poelettidelt ammu lõppenud raamat võtnud taas elektroonilise kuju ja on loetav nii arvutis, androidis, iPadis kui ka iVangorodis.

Saapa hiilgeajad jäävad mägede taha. Praegu on ta kulunud eksponaat vabaõhumuuseumis: saabast pitsitab tööpuudus, konts on vajunud korruptsiooni- ja bürokraatiamülkasse, kanna peale on astunud maffia ja ninast immitsevad sisse roiskuma läinud laenud. Saabas astub aga kindlalt edasi. Ta on läbi imbunud ajaloost ja kultuurist, sääres punnitab tootmis- ja turismiettevõtete kindel kasum ning augud tallal on vaid fenomen, mida firmamärgiks pidada.Kummalisi kontraste kohtab Itaalias igal sammul. Saapamaa on ühekorraga nii vaene kui ka glamuurne, ilus ja inetu, magus ja mõru! Koos sõbrannaga põhjast lõunani reisides mõistan, et riiki valitseval kaosel on oma korrapära ning sellele annab kuju vaid Itaaliale omane harmoonia. Seal teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaallaste vahetu suhtlus ja elustiil kutsuvad mind tagasi ning nõnda jätkan oma elu- ja ülikooliteed kodust kaugel Apenniini poolsaarel.Niiviisi õpin tundma Saapamaa keerulist mosaiiki ja iseenda uut emotsionaalsemat versiooni.