Книги, похожие на «Justin Petrone, Kirju Eestist»

James Cooki tuntus põhineb kolmel ümbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris põhiliselt Vaikse ookeani saari (Hawaii, Uus-Meremaa ja paljusid teisi Polüneesia saari), Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta üritas avastada ka lõunamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei õnnestunud.Cook erineb enamikust tolleaegseist meresõitjaist oma väidetavalt inimlikuma iseloomu pärast. Ta ei olnud konkistadoor. Pärismaalaste vastu kasutas ta vägivalda vaid siis, kui muud võimalust ei olnud. Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist, et võõrutada neid kannibalismist.Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim näide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult värvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal. Tõenäoliselt nägi tulevane meresõitja merd esimest korda umbes 15-aastasena, ehkki ta sünnikodu oli merest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel.Cookil ei olnud juhendajaid, ta oli iseõppija. Tal olid head teadmised astronoomiast, topograafiast, hüdrograafiast, navigatsioonist jms. Tõenäoliselt ei olnud tema teadmised väga põhjalikud, sest teoreetilist haridust mõnes mereväeakadeemias vms õppeasutuses polnud ta kunagi saanud. Tema haridustee piirdus mõne aastaga külakoolis. See-eest olid ta teadmised praktikule omaselt kindlad ja hästi omandatud. Cooki töid iseloomustab erakordne täpsus ja hoolikus. Tema koostatud kaarte Newfoundlandi ranniku kohta kasutati isegi 20. sajandi alguseni!Tavaliselt tuuakse Cooki merelemineku peapõhjusena välja tema armastust mere vastu. See võib muidugi tõsi olla, kuid tõenäolisem on see, et tal ei jäänud teist valikut. Nimelt oli ta tõsiselt tülli läinud oma tööandjaga. Cook töötas 1746. aastal Staithesi-nimelises kalurikülas poesellina. Tekkinud olukorrast ei näinud ta muud väljapääsu, kui pani end kirja laevapoisina Whitby-nimelises sadamalinnas. Seega algab Cooki meremehestaaž 17-aastasena.

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu.Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood.See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

Aleksander Kaasiku poliitiliste ja ajalooliste teravikega reisikiri on autosõidust Valge mere äärde. Pilk looduse ning kurjuse armastajatest. Kunstilised fotod ja aktiivsed lingid teevad Karjala virtuaalsemaks. Russofoobidele pole soovitatav. Autori eelmine raamat „Vabaduse mõtteis endisel Nõukogudemaal” oli pildi- ja ajaloohuvilistele sõidust Musta mere veerde.

Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus.Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan