Книги, похожие на «Alphonse Daudet, Kirjad minu veskilt»

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Ulmekirjandusesuurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivadlugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse,mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga kaajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlikemajapidamisrobotite keskele.RobertSilverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivnevalik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga muhilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkubselgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevatetöödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndateteisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodiautobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtminekirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamakskirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepäranekogemus.»

Taivo on vabakutseline ornitoloog, kel lisaks looduses viibimisele tuleb ka pikki tunde arvuti taga töötada. Abielukriisi tõttu väldib ta kodu, pealegi on hiljuti tema ellu ilmunud noor lindude vaatlemisest huvitatud naine. Teesalude pereelule see teadagi kasuks ei tule.Kevadel hakkavad toimuma sündmused, mis paljastavad mitmeid saladusi ka teiste linnuhuviliste tegevuses ja suhetes. Võimuvõitlus vaevu hingitsevas linnuklubis, hämarad lood metsas, vanade vaatluspäevikute vargus, kallaletungid maakodus ja segased juhtumised pankrannikul …Järjest kriminaalsemaks muutuvaid sündmusi asuvad uurima raamatutest „Jaanituli Käopesas” ja „Kuristik raiesmikul” juba tuttavaks saanud kriminaalpolitseinikud Marko Tammik ja Piret Velliste. Mõistatused küll lahendatakse, kuid mõndagi jääb veel varjatuks.Eet Tuule on varem avaldanud üheksa raamatut: „Trompetid udus” (2014), „Tagalaane valitsejad” ja „Poisike rukkis” (2015), „Sundsuvitaja” (2016), „Juured ja võrsed” ning „Keset ilu ja valu” (2017), „Eraku eksitus”, „Jaanituli Käopesas”, „Metsatalu saladused” (2018) ja „Kuristik raiesmikul” (2019).