Книги, похожие на «Andrei Hvostov, Kirjad Maarale»

Shetlandil on valged ööd. Too aeg aastas, kus linnud laulavad ka keskööl ja päike ei lähegi looja. Kunstnik Bella Sinclair korraldab kõrvalises Biddista rannikukülas peo, et oma uut kunstiteost tutvustada. Järgmisel päeval leitakse piirkonnast surnukeha, pea jämedast köiest silmuses. Laibale lähemale astunud, märkab Shetlandi uurija Jimmi Perez irvitavat klounimaski. Esimese hooga paistab poodu olevat klassikaline enesetapja. Perez tunneb ohvri ära – see on mälukaotusega võõras, kes oli eelmisel päeval toimunud peol häiriva stseeni korraldanud. Varsti mõistab Perez, et surm ei ole siiski saabunud poodu enda meeleheitliku teo tagajärjel, vaid otsida tuleb külmaverelist ja kaalutlevat mõrvarit. Kuid väike Biddista küla on otsustanud jätta oma saladused enda teada. Siis aga leitakse veel üks laip… Perez mõistab, et ta peab jõudma lahenduseni enne, kui veel keegi elu kaotab. Kuid käes on meeletu suvi, mil öö ja päev sulavad kokku ja miski pole päris nii nagu paistab. „Valged ööd“ kuulub Ann Cleevesi „Shetlandi“ sarja, kirjastuselt Varrak on varem ilmunud sarja esimene osa „Ronkmust“. Raamatute põhjal on valminud populaarne BBC telesari „Shetland“. Cleeves on avaldanud üle veerandsaja romaani, mida on müüdud üle miljoni eksemplari.

„Püha Jüri kutsikad” viib lugeja tagasi kuulsusrikka ülestõusu päevadesse, mil maarahva paremad pojad tegid mehetegusid ja võitlesid truult oma aadete eest. Otsustavate sündmuste taustal areneb romantiline armastuslugu, mille osalised peavad tulema toime halastamatu vaenlase poolt peale surutud raskete katsumustega. Jutustuse sündmustik leiab aset meile kõigile tuntud paikades ja heidab valgust ülestõusu seni varjul olnud tahkudele. „Püha Jüri kutsikad“ on kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.