Книги, похожие на «Uku Masing, Kirjad Liile»

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks kaitsta Arami valu eest. Ta saab aru, et ta peaks seda tegema. Sest mida muud on üks tütar kui keegi, kes on siia ilma sündinud jagamaks oma ema valu?Esitatud raevuka purskena, on „Sellised me oleme” lugu juurtetusest ja kaotusest, see on jutustus tugevast, kuid piinavast suhtest emade ja tütarde vahel.Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?

Nutikas, kaasahaarav, vastupandamatu. – Liane MoriartyStraubil on anne paljastada elu suuremaid tõdesid väikeste tähenduslike detailidega. – New York Magazine, VultureSõbrad ja endised ülikooliaegsed bändikaaslased Elizabeth, Andrew ja Zoe on aastate jooksul olnud tunnistajaks erinevatele olulistele sündmustele üksteise elus – abiellumine, kodu ostmine, ettevõtete ja perekonna loomine. Samal ajal on nad püüdnud kõigest väest säilitada oma noorusaja identiteeti.Bändi hiilgeaegadel varjas Elizabeth oma Kesk-Lääne naeratuse ülbuselooriga, Andrew lasi juustel pikaks kasvada ja Zoe oli see lesbi, kellega kõik heteronaised magada tahtsid. Nüüd, neljakümnendates, elavad nad kõik Brooklynis, sügavalt keskklassiga asustanud naabruskonnas, üksteisest hõikekaugusel, ning täiskasvanute maailma argipäev näib olevat saabunud valutult. Aga sel suvel, kui kahe paari lapsed on korraga suureks saanud (ja magavad teineteisega), hakkab nende hoolega ehitatud maailm laiali lagunema ning päevavalgele kistud saladusi – nende endi, aga ka kuulsa neljanda bändiliikme kohta, kelle tähelend toimus ilma nendeta – ei saa enam kalevi alla peita.Straubi romaan, milles segunevad elutarkus, läbinägelikkus ja huumor, kõneleb sõpradest, uudishimust, ambitsioonidest ja naudingutest, nooruse elevusest, keskea ootamatusest ja tõsiasjast, et meie kired – olgu nendeks toit või sõprus või muusika – ei kao päriselt iial, need lihtsalt arenevad ja kasvavad koos meiega.Emma Straub on Ameerika kirjanik, kelle sulest on ilmunud kolm romaani ja novellikogu. Tema jutte ja artikleid on avaldatud ka Vogue’is, New York Magazine’is, The Paris Review’s ja The New York Timesis. Straub elab koos abikaasa ja kahe pojaga New Yorgis ning tal on oma raamatupood Books Are Magic.