Книги, похожие на «Violet Slade, Kire lainetel»

See on Gerald Durrelli Korfu triloogia teine raamat, kus jätkub esimesest raamatust Minu pere ja muud loomad tuttavaks saanud perekonna elu Korfu saarel.Kes loeb neid koomilisi episoode noore Gerry elust, sel tuleb kindlasti nõustuda tema vanema venna Lawrencei sõnadega – nii juhtubki teismelise poisiga, kel lastakse vabalt ringi uidata ja täiskasvanute jutte-tegemisi pealt kuulata. Eriti veel, kui sel poisil juhtub olema vankumatu missioon läbi uurida terve maalilise Korfu saare floora ja fauna ning see koju kaasa tassida. Nii ongi Durrelli-perekonna maja ühekorraga loomaaed, lahkamisruum-laboratoorium ja surnukuur. Muidugi pole Gerry ainus, kel Durrellite maja lustaka ja hullumeelse õhustiku loomises oma roll. Kahtlemata annavad oma panuse ka perekond ja Larry ekstsentrilised sõbrad.

«Hirmu ja õuduse jutud II» pakub valiku tondijutte ja teisi ebamaiseid lugusid briti üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis 19. sajandi viimasest ja 20. sajandi esimesest kahest kümnendist, lisaks paar uuemat õuduslugu 1960ndatest ja uue sajandi algusest.Kogumikus on esindatud briti õuduskirjanduse raskekahurvägi: William Hope Hodgson oma tondipüüdja-detektiiv Carnackiga, vennad E. F. Benson, A. C. Benson ja R. H. Benson oma tondijuttudega, šoti põnevuskirjaniku John Buchani hoogne lühiromaan õudsest maa-alusest väiksest rahvast, «Redonda kuninga» M. P. Shieli klassikaline ja dekadentlik «Usheri maja»-töötlus, tänapäeva autori Eric Browni lummav ja eleegiline lühiromaan salapäraselt kadunud kummalisest kirjanikust, nobelist Rudyard Kipling oma vahest mõjusaima tondijutuga ning aukülalised Ameerikast: pulpõuduse vanameister Joseph Payne Brennan õudustäratava šoti mägilossi ja selle jõleda asukaga ning Pulitzeri-laureaat Edith Wharton kõigi aegade ühe tuntuima tondijutuga. Lisaks tutvustatakse Kolga mõisniku ja briti dekadentliku poeedi krahv Stanislaus Eric Stenbocki loomingut.

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning millises suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda.„Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.

Buckingtoni hertsog oli seltskonnas kõige nägusam aadlik ja nii kurikuulus, et kui ta päästis leedi Lynda uppumissurmast, nõudis tema kõrgeausus, et ta kõrgest soost noore kaunitariga abielluks.Kuid nende pulmaööl vandus leedi Lynda, et on hertsogi naine vaid nime järgi.. Seejärel liitsid mesinädalad Kreeka saartele ning iidse armastusjumalanna Aphrodite kuju ohtlik otsing hertsogi ja tema hertsoginna tõelisse südameabiellu, mille pühitsesid kõik jumalad ja jumalannad igaveseks…