Книги, похожие на «Elmar Valmre, Kindral Naki»

„Poiss nimega Jõulud” on põnev seiklusjutt, mis paljastab, kes tegelikult on Jõuluvana. Lugu, mis tõestab, et miski pole võimatu. Nikolas on 11-aastane poiss, kellele on terve elu jooksul kingitud ainult üks mänguasi – kaalikast nikerdatud nukk. Aga ta on sellegi üle rõõmus, sest kingi tegi ema, keda enam ei ole. Nikolase maailm variseb kokku, kui ka tema puuraidurist isa retkelt kaugesse põhja ei naase. Poiss otsustab isa üles otsida ja selleks kas või põhjapoolusele minna. Inimese jaoks, kes usub imedesse, ei ole ju miski võimatu! Või siiski? Alguse saab seiklus, milles on palju lund, hulk päkapikke, üks lapserööv, veel rohkem lund ja põhjapõdrad, kes ei suuda maapinnal püsida. Matt Haig on tuntud briti kirjanik ja ajakirjanik, kes on kirjutanud raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Lõbusad illustratsioonid on teinud Chris Mould. Raamatu põhjal on valmimas film.

Mis on nähtamatus? Kuidas see toimib?Kuidas muututakse nähtamatuks?Ja kuidas saada tagasi nähtavaks?Need küsimused keerlevad Matilda Tähna ja August Nööbi peas hetkest, kui nad satuvad Hõbeseekli 30 asuvasse vanakraamikauplusesse ning kohtuvad kentsaka müüjanna Aramilda Tengelpunga, paksu punase koera Piru ja vanapagan Örrõp Karvajalaga.Teistmoodi Mööblipood on vaevalt sekundi avatud, kui algavad pahandused. Aramilda peab esmakordselt elus tagasi võtma tülika võlueseme ja maksma valuraha, Örrõpi sarved on valesti kõverad, Teistmoodi Mööblipood ei liigu paigast ning Aramilda sõnast sünnib kratt, kes üritab serveerida tapeedivõileiba, koristab kogu seltskonna oimetuks, kaotab ära kliendid ning põhjustab Pirule koleda seedeprobleemi. Ka politsei hakkab (lausa binokliga) Teistmoodi Mööblipoe vastu huvi tundma.Aramilda Tengelpung oma rändava vanakraamikauplusega on varemgi pahandustes olnud. Millised need täpselt olid, võib lugeda raamatust „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57“.

Klassivend ütleb tema kohta „vaikne vaatleja“. Katrina ise peab end kõrvalseisjaks. Kuid kunagi tahtis ta meeleheitlikult kuhugi kuuluda.Mida selline soov endaga kaasa toob, kas lõpupeol juhtunut ajendas juhus, aastaid tagasi külvatud vaen või esmapilgul pisiasi nagu näiteks üks kollane jope, rullub lahti noorteromaanis „Enne lõppu“. See on ühe täiesti tavalise gümnaasiumi abiturientide lugu ühe traagilise sündmuse eel ja järel."Enne lõppu" on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorteromaani konkursi võidutöö.

„Kui tahad süüa, mine tänavale kerjama nagu teised,” jätkas vanaema. Mattias kuulas ta ära ja tahtis ema tuppa hiilida, kuid vanaema ei jätnud: „Kas sa ei oska ise minna või? Ma aitan sind!” Ta võttis väikese Mattiase kraest kinni ja poissi ukse poole tirides lisas: „Tänav on sealpool, mine!” Ning vanaema viskas poisi tänavale. Mattias ei saanud arugi, kui ta juba väljas oli. Uks mürtsatas tema selja taga kõva prõmmuga kinni.Igapäevaelus me tihti ei märkagi tänaval hulkuvaid lapsi. Selle raamatu autor on kasvatanud oma peres mitut endist tänavalast. Jutustus „Tänavalapsed” on kirja pandud nende räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, on ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Nad elasid tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja- ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu… „Uus algus” jutustab linnatänaval kasvanud vendade kohanemisest uue eluga kasuperes ning väikeses külakogukonnas. Kooliminekueas poisid avastavad, et selles maailmas kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui julmas tänavaelus. Kuigi uus elu toob endaga kaasa ootamatuid muresid, on rohkem siiski rõõmu sellest, et troostitu minevik jääb üha kaugemale seljataha.

Kõik armastavad superkangelasi – nad lahendavad probleeme ja teevad inimesed õnnelikuks. See on hea, sest minu ema vajab tröösti.Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi.Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi.Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud.Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks. Lara Williamsoni sulest on eesti keeles ilmunud südamlik lasteraamat „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak 2016, tlk Tiina Viil), mis pälvis Eesti Lastekaitse Liidu konkursil hea lasteraamatu tiitli.