Книги, похожие на «Eet Tuule, Kimalased Piksekivil»

Kogumiku lühikestes ja väga lühikestes juttudes kohtuvad argipäev ja mütoloogia, huumor ja spliin, absurdne ja ülev Kolgile omases näivalt lihtsasti veerevas, aga alati ootamatustega ähvardavas stiilis.

Lehtlat raamistasid hõbedased kuukiired ning Demelza meenutas hetke, mil oli oma südame kaotanud. Ta ei suutnud kujutleda midagi taevalikumat kui krahvi suudlus. Kuid see poleks olnud õige. Alates päevast, mil Trevarnoni krahv Valient, tuntud elupõletaja ja naiste hukatus, saabus Ascoti kuninglike võiduajamiste ajaks Langstoni mõisa, pidi Demelza end varjama maja salakäikude labürindis. Mõisa vaikust ja salapära vürtsitavad hädaoht ja intriigid, enne kui Valient ja Demelza võivad jagada kirglikku ja hunnitut armastuse imet.

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute küla”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande lõppu jääb tähistama vere ja vägivallaga loodud ja püsti hoitud suurriigi – Nõukogude Liidu – kokkuvarisemine. Väike Eesti riik saab jälle vabaks, uus elu jõuab ka Raudiku külla. Paraku on pool sajandit kestnud võõrvõim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jälje jätnud. Käsumajanduses üles kasvanud, ei suuda nii mõnigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi võimalusi näha. Sissetulekuta maainimesi ähvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevõtlikke inimesi, kes üleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda püüavad, see aga õnnestub vaid vähestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku külas juuri ajama. Isegi mõis saab peremehe ning külaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii töö kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute küla, sest värske läänetuul on tumedad pilved laiali puhunud.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on lihtsalt kultuurne inimene, kelle hing kisendab, kui ta näeb mustust, kriime või valesse sahtlilahtrisse pandud nuge-kahvleid. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja pannud koduperenaise ameti maha. Ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus kõik ärid peale ühe õllehaisuse pitsabaari on uksed kinni pannud. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga jalgpall on ainus rõõm, mis Borgi elanikele veel jäänud on. See ei ole just kõige parem alus heaks läbisaamiseks, aga kui kohalik noortevõistkond vajab nii hädasti treenerit, et on valmis leppima ükskõik kellega, ei tehta pisiasjadest numbrit.Romaan „Britt-Marie oli siin” on südamlik lugu naisest, kellel on tulnud oma elu algust eluaeg oodata. See on romaan armumisest, uutest võimalustest ja ootamatutest sõprustest. Fredrik Backmanile omaselt on selles loos küllaga sooja huumorit ja sügavat kurbust.