Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Kilgivere Kustas»

„Mees nimega Ove” autor Fredrik Backman on kirjutanud oma seni tõenäoliselt kõige tempokama teose. „Ärevil inimesed” on igas mõttes segane komöödia sellest, kuidas korteriesitlusest saab pantvangidraama, sellest, kuidas üks õnnetu pangaröövel suleb end ühte korterisse koos üliinnuka maakleri, kahe muserdatud IKEA-sõltlase, ühe kurja keelega multimiljonäri, ühe kurbliku tädikese, ühe viimase vindi peal raseda, ühe tüütu tüdruku ja ühe küülikupeaga. Viimaks annab röövel alla ja laseb pantvangid vabaks, aga kui politsei korterisse tungib, on see … tühi. Hiljem aset leidnud ja tulemuseta jäänud ülekuulamistel saame kuulda igaühe versiooni toimunust ja hargnema hakkab klassikaline mõistatus. Kuidas röövlil põgeneda õnnestus? Miks kõik nii pahased on? Ja mis inimestel nüüdsel ajal viga on?

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna.Emmanuel CarrèreEmmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère’i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust „Vaenlane” (e.k 2002). Carrère’i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

Maailmakirjanduse romaanivaramusse kuuluv teos Tatjana Hallapi tõlkes.

Välismaailm ei ole Alita Langi, kes elab oma onu hertsog Langstone'i lossis, kunagi näinud. Tegelikult ei teata tema olemasolustki. Neiu ainus hobi on hobused, kelle eest ta hoolt kannab ning kes teda, armetute rõivastega ja hoolitsemata tallineiut, siiralt armastavad. Ühel päeval, mil ta hertsogi jahihobused privaatsele võistlusrajale viib, et lasta neil üle tõkete hüpata, kohtub ta ameerika miljonäri Clint Wilburiga, kes ostis hiljuti ära naabermõisa. Kuidas Clint püüab panna Alitat oma saladust avaldama, kuidas neiu riskib onu vihaga, ilmudes etendusele, mille ameeriklane annab kahe kuulsa Gaiety teatri esileedi auks, ning kuidas Clint jõuab lõpuks tallitüdruku saladuse jälile, sellest jutustabki Barbara Cartland oma romaanis.

Prantsuse juustud, peened veinid ja … salapärane mõrvajuhtum?Mõnus pärastlõunane jalutuskäik muutub õudusunenäoks, kui Prantsuse mägedesse meeldivalt aega veetma kogunenud kunstnike seltskonna üks liige märkab kaljujalamil mehe surnukeha.Nende seas on ka binokliga varustatud Melissa Craig, kes leiab end ühtäkki tõeliselt hämmastava müsteeriumi keskpunktist. Kas see oli õnnetus või lükkas keegi meest?Naise kahtlused saavad kinnitust, kui neli päeva hiljem avastatakse täpselt samast kohast teinegi surnukeha. See ei saa olla kokkusattumus: keegi selles idüllilises Prantsuse külas haub kurja ja Melissal tuleb välja uurida, kes.Ekstsentrilised kohalikud ja vembumeestest külalised – võimalikest kahtlusalustest Melissal puudust ei tule. Kas seda tegi musta minevikuga tõre meistrimees või ehk meisterlikust golfimängijast lühinägelik lesknaine? Aga kõige olulisem küsimus on see, kui lähedale kaljuservale satub Melissa ise kurikaela jahtides?