Книги, похожие на «Андерс де ла Мотт, Kevadohver»

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

Lisa abiellus armastuse pärast. Ta ei kahelnud, et saab Normaniga õnnelikuks. Teda ei löönud rööpast välja isegi see, kui mees osutus äärmiselt armukadedaks. Kahjuks aga muutus mehe armukadedus maaniaks ja Lisa elu põrguks.Kui Lisa juhuslikult teada saab, et mees on seotud maffiaga, otsustab ta põgeneda. Naine sõidab teise linna, kus tutvub Jake Morrisoniga ja armub. Kuid ta ei arvesta sellega, et Norman ei oska kaotada. Lisa tagasivõitmiseks on ta valmis kõigeks, isegi mõrvaks…

Karmkultuuri lihvimata tugisammas, ilukirjanduse tahumata kandetala Juha Vourinen laseb kolmandas Kristiani-raamatus asendusteenistujaks ihkaval Kristian Pesosel marssida otse surmasuhu. Mis saab haprast patsifistist, kui tal tuleb põhjendad oma veendumusi sõjahullule kaptenile ja valgustatud papile? Milline võiks olla kutsealuste komisjoni arvates parim teenistuspaik keemiliste lokkidega Gandhi mehele? Kõige verisemad taplused peetakse siiski Kristiani seksuaalse enesemääramisõiguse pärast, kui ta satub saatuse tahtel seksihullu koka, endise tüdruksõbra, elukutselise libu ja veel mõne segase tegelase ihaldusobjektiks. Kuid needki julmused on süütu lapsemäng võrreldes Kristiani lahinguteega 1985. aasta kõige kuumemal kordusõppusel.