Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Armastusega fännidelt»

"Seesama jõgi" on 2007. aastal ilmunud autobiograafiline romaan. Teos jutustab kolmandas isikus üliõpilasest noormehe, kelle nime ei nimetata, naissuhetest ja eneseotsingutest.

Rahvusvaheline bestseller nr 1Kõige šokeerivam ja põnevam thriller sel aastal!KUHU PAGEDA, KUI OLEDLÄINUD LIIGA KAUGELE?Päevasel ajal rühmab Judith Rashleigh assistendina ühes Londoni oksjonimajas.Öösiti töötab ta aga hostess’ina ühes pealinnaräpastest baaridest.Kaotamas lootust elus kusagile jõuda, jõuab Judith äratundmisele, et tal tuleb mängus osaleda. Ta on õppinud riietuma, rääkima ja käituma nii, nagu meestele meeldib. Ta on õppinud olema tubli tüdruk.Kui ta aga avastab otse kunstimaailma südamest tumeda saladuse, jääb Judith tööst ilma ja kõik tema unistused paremast elust purunevad ühekorraga.Niisiis pöördub ta oma ammuunustatud sõbra poole.Sõbra poole, kes aitas tal kord taluda kõiki solvanguid püstipäi ja sirge seljaga.Sõbra poole, kelle sarnast temasugusel tublil tüdrukul olla ei tohiks – Raevu poole.„Maestra“ on haarav ja süngelt paheline põnevik lugejale, keda paelusid näiteks „Andekas härra Ripley“ ja „Kadunud“."

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel

Peeter Helme teine romaan „September” on hoogne ja lennukas lugu noore riigiametniku elus kümnekonna päeva jooksul aset leidvatest sündmustest. Minajutustajast peategelasel on suuri raskusi iseenda ja ümbritseva maailma objektiivse tajumisega, kuid teda on õnnistatud suhteliselt hea võimega märgata üksikasju ning taibata end ümbritsevate inimeste motiive – eelkõige seetõttu, et need on sama madalad kui tema endagi omad. Nõnda rikub noor peategelane iseendale märkamatult enda ja teiste elusid, tehes seda viisil, mis kujutab endast segu nukrusest ja vaimukusest. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Peeter Helme (s. 1978) on ajalehe Keskus kirjandustoimetaja, EMTA Lavakunstikooli kirjandusloo lektor, Vikerraadio kirjandusminutite toimetaja ja kirjanduskriitik. Avaldanud 2007. a romaani „Puudutus” (äramärgitud 2006. a. romaanivõistlusel) ja lühijutu „Lihtne Buxtehude” ajakirjas Looming nr 2, 2008.

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv