Книги, похожие на «Robert T. Kiyosaki, Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab»

Viis, kuidas Tregaroni hertsog vaatas Larentiat, pani neiu tundma, nagu oleks mees ta petuskeemist läbi näinud ning et ta teadis, et naine pole ei näitlejanna ega abielus.Hirmunud ja segaduses Larential on ees meeleheitele ajav valik. Kas ta jätkab valetamist, et päästa kaks väga erinevat inimest – oma vanaldane isa, kuningas Arturi legendide uurija, ja Gaiety teatri tantsutüdruk Katie King – piinarikkast surmast? Kas temast saab tõesti väljapressija? Teekond Garonite lossi viis Larentia tagasi Camelot’sse, kuid tal tuli ületada palju takistusi, enne kui legendides kujutatud armastus leidis hertsogi kuumades suudlustes tema jaoks tõelise elu.

Arvatavasti on paljud naised oma elus teda kohanud – kena, abivalmis, armastusväärset noorepoolset meest. Meest, kes oskab südantvõitvalt naeratada, kes üritab igapäevamuredes lohutust pakkuda ja sellega ükskõik kelle hallivõitu argielus kogunisti uue, särava lehekülje pöörata. Meest, kes oma päikeselise olemusega nii mõnegi abielus eevatütre võrdlema ja südant valutama, võibolla isegi kahetsema paneb, et tema abikaasa selline ei ole… Aga – kas ta on ikka niisugune, omakasupüüdmatult abivalmis? Võibolla on tegemist hoopis liblikapüüdjaga? Või on ta ise kirevalt kaunis liblikas? Äkki koguni salakaval mürgiliblikas?

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

Honore dé Balzac'i tuntuim romaan pimedast isaarmastusest ja seda kurjasti kasutavast egoismist on prantsuse klassikalise realismi tähtteoseid.