Книги, похожие на «Mann Loper, Kellest luuakse laule»

On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist.Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.

[…]Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle.Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes.[…]

Imeilusas aedlinnas Marduse tänava vanas majas elab kirjanik Elisabeth. Temaga juhtub selle maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Pärast Elisabethi surma võtab maja üle tema noorem õde Eeva, kes ei olnud Elisabethiga aastaid suhelnud. Politseinikust mehe ja väikese lapsega end Marduse tänaval sisse seadnud, hakkab Eeva aimama, et tema uute naabrite elu pole hoolikalt võõbatud fassaadide ja klanitud eesõuede taga just niisugune, nagu välja paistab. Marduse tänaval on tulnud ette liiga palju kahtlasi surmajuhtumeid. Eevale tundub, et kõigil on midagi varjata ning kuidagi on need saladused seotud raamatuga, mida Elisabeth enne surma kirjutama hakkas. Elisabethi arvuti on aga kadunud nagu tina tuhka. Kui keegi ka Eeva enda elu kallale kipub, kibeleb ta õe kadunud käsikirja kiiresti üles leidma.Aastail 2017–2018 Kanal 2-s jooksnud seriaali „Nukumaja” esialgne stsenaarium kandis pealkirja „Marduse põik”. Just Marduse põiktänaval ühes kaunis aedlinnas juhtusid kõik teleseriaalis näidatud põnevad sündmused. Ka Elisabeth ja Eeva, politseinik Tarmo ning nende naabrid on sarjast tuttavad tegelaskujud. Kuid see lugu, mis juhtub nendega siin raamatus, on sootuks teistsugune kui see, mida ekraanil nähtud.

Mary on pikka aega varjanud saladust. Nelikümmend aastat tagasi tegi ta otsuse, mis muutis tema maailma igaveseks, aga ka tema lähedase elukäiku.Beth otsib vastuseid. Ta pole kunagi oma päritolu teadnud, kuid nüüd on tal vaja tõde, et päästa oma haige lapse elu. Kui Beth leiab ema asjade seast ühe kulunud ajaleheväljalõike, mõistab ta, et tema poja tulevik sõltub tema enese minevikust. Ta peab minema kõige algusesse, et paljastada … saladus.„Saladus” on inglise kirjaniku Kathryn Hughesi teine romaan. 2019. aasta alguses ilmus Varraku ajaviiteromaanide sarjas tema ülimenukas debüütromaan „Kiri”.

Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keeldeLõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autorSelles raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autorHendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.Ray Kluun, „Love Life” autorSeda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.David Suchet