Книги, похожие на «Mann Loper, Kellest luuakse laule»

„Salaelud” sisaldab aastatel 2010–2018 kirjutatud novelle ja miniatuure, osa on varem avaldatud ajakirjanduses, suurem osa seni avaldamata. Täpses ja tihedas naiselikus käekirjas käsitleb autor oma proosaloomingus läbivaid teemasid, nagu mälu, juured, reetmine, kaotusvalu ning habras joon tõeluse ja väljamõeldise vahel.Tõlkija taustaga kirjanik Kai Aareleid on varem avaldanud romaanid „Vene veri” (Varrak, 2011) ja „Linnade põletamine” (Varrak, 2016), luulekogud „Naised teel” (EKSA, 2015) ja „Vihm ja vein” (EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli „Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna, mõlemad tema romaanid on kandideerinud olulistele kirjandusauhindadele. „Linnade põletamine” on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.

Lugu sellest kuidas noored poisid Kordese ja Palgi tänavast võistlevad Kassisaba poistega jalgpallis ning lähevad üheskoos tõsisemasse lahingusse saksa Toomkooli poistega.

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnevperekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurteajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elabvanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmataseejuures midagi oma vanemate saatusest.Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed.„Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!”„On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?”„Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülaselab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga missellest.”Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” onHelju Petsi viies romaan.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.