Книги, похожие на «Michel Bussi, Keegi pole süütu»

Ainult vähestel inimestel on võime maailma oma elukaaslase vaatemättalt näha. Sellest tekkiv vastuolu loob perekonnas pingeid ja konflikte, mis järjest kasvades võivad viia lõpuks niisuguse ebaõnnestunud abielu katkestamiseni. Enamasti järgneb sellele juriidiliselt vormistatud lahutus, millega määratakse ka seniste abielupoolte omavahelised kohustused. Ometi võib ka nii juhtuda, et kumbki pooltest ei soovi kogeda senist eluebameeldivalt paljastavat lahutusprotsessi ja elavad juriidiliselt endiseltabielus olles teineteisest sõltumatut elu.Romaani „Irdabielu“ teineteisest hingeliselt irdunud peategelased olid juba ligi kakskümmend aastatkoos elanud, kui nende ees avanes ootamatu võimalus oma elu ümber korraldada. Paraku ei suutnud nad kokkuleppele jõuda ja nii sündiski omaette abieluvorm, irdabielu,kus abielutunnistusega seotuks jäänud abikaasad elavad kumbki eraldi oma, teineteisest sõltumatut elu.

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.Seekordses numbris on taaskord palju põnevaid kirjutisi, suuremal või vähemal määral käib neist kõikidest läbi uuega kohanemine, loodame, et need annavad mõtteainet ja inspiratsiooni. Näiteks sommeljee Igor Sööt tutvustab kolme tänast veinikaupmeest, kes kasutasid osavalt ära 10 aasta taguse majanduskriisi poolt tekitatud olukorra, mis viis nad kõik kannapöördeni oma elus, äris ja tegemistes. Uue ja vana majanduse teemal (aatomid ja bitid) pidasid haarava vestluse ettevõtjad Viljar Arakas ja Sten Tamkivi; Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov kirjutab muutustest maailmapoliitikas ja Eesti kohast selles supis; ajakirjanik Marian Võsumets liitus populaarse kohtinguäpiga Tinder ja uuendas oma teadmisi deitimiskultuurist; tenniseedendaja Toomas Kuum vestles aga tippspordiga lõpparve teinud Eesti läbi aegade edukama meestennisti Jürgen Zopiga.Sotsiaalmeedia ja sõnavabaduse teemal kirjutavad Ilmar Raag ning Soraineni advokaadid Maria Pihlak ja Carri Ginter, nende artikkel paneb Twitteri hiljutise Donald Trumpi “tühistamise” järel mõtlema, kas sotsiaalmeedia on parem Trumpiga või Trumpita? Lisaks on juttu muutustest kultuuritarbimises, kodanikupalgast, uue rubriigina alustab “Kunst kodudes”, kus esimesena räägib oma suhetest kunstiga kirjanik Jan Kaus. Ajakirja keskel on ka tavapärane originaalnovell ja luulerubriigis võtavad kohad sisse Keiti Vilms ja Anna Haava. Numbri suur intervjuu on aga meie kaasautori ja kirjaniku Tõnu Õnnepaluga, mille kohta teda usutlenud Valner Valme ütleb, et “siin väärib iga lause eraldi väljatõstmist.”

Kirjanduskonkursi Bestseller 2015 teise koha töö ilukirjandusekategooriasPärast magistrikraadi kaitsmist Chicago ülikoolis on Mark Sepper tagasiTallinnas ja asub tööle varahaldusfirmas, kus tema tegevuse sisuks on rahapööritamine rahvusvahelisel kapitaliturul. Ootamatult seisab ta silmitsi suureraha lummaga, ahvatlevate võimalustega, aga ka riskide ja ohtudega. Mustadepeegelklaasidega kaetud maja seinte vahel hakkab hargnema draama, mille keskmeson raha ja inimese igikestev ning keerukas suhe, kus kunagi ei tea, kumb poollõpuks peale jääb.See on õpetlik ja samas hoiatav lugu inimese ahnusest ja kiusatusest,unistustest ja ootustest ning raha salakavalast mõjust. Autor tunneb hästiEesti majanduselu varjatud keerdkäike ja nii leiab lugeja sellest romaanist niimõnegi tuttava tüübi või juhtumi meie lähiajaloost.

«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada. … Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi