Книги, похожие на «Peter Tremayne, Kaval madu»

Edgar Allan Poe´d teatakse rohkem kui õudus- ja kriminaallugude autorit. Käesolev raamat tutvustab aga ameerika kirjandusklassikut märksa mitmekülgsemalt – kui humoristi, kelle grotesksed õudusmaalingud võivad teinekord ootamatult omandada terava iroonia- ja sarkasmivarjundi ning muutuda suisa ühiskonnakriitiliseks pilapildiks. Lisaks klassikaliste õuduslugude uustõlgetele leidub siin ka Edgar Allan Poe iroonilisi naljalugusid, millel ilmneb sageli sügavam ja filosoofilisemgi tasand.

Seda teost võib nimetada ilukirjanduslikuks olukirjelduseks 1990-ndate alguse Eesti Politseist, sest juhtunud sündmustele on lisatud nii detaile kui vürtsi ning reaalsed inimesed on kokku sulatatud ning siis erinevate karakteritena lahti kirjutatud. Paljugi toimuvast tundub tänapäeval täiesti uskumatu. Kuid lugedes ei tohi unustada, et vaatamata kõigile lollustele ja puussepanekutele tegelesid nood 20-aastased poisid iga päev kuritegude lahendamisega ning teenisid sellega Eesti Vabariiki.

1936. aastal saabub Berliinist Eestisse orvuks jäänud Arina Linden, kes otsib oma juuri Iluküla-nimelisest perekonnamõisast. Ta ei leia Ilukülas eest vanaisa, nagu lootis, vaid Felix Helbrichi ja tema pere. Kunagistest mõisaelanikest on elus veel vaid onu Konstantin ja vana eestlannast lapsehoidja. Kõik on hoopis teisiti, kui Arina ette kujutas. Vana maja paistab küll elus olevat, ent tubades heljub midagi kummalist ja nähtamatut. Saladuseloori mähkunult tundub sinises salongis ikka veel viibivat ammu kadunud vanatädi, kelle ülestähendustest selgub Arina päritolu saladus. Baltisaksa noortega suheldes avastab ta enda jaoks uue maailma ning sirgub enesekindlaks nooreks naiseks.Eestimaal sündinud ja kasvanud Käthe von Roeder-Gnadebergi ajasturomaan „Iluküla“ muudab elavaks ammumöödunud aegade hurma. Romaani sündmused toimuvad aastatel 1936–1939, enne Euroopale, sealhulgas Eestile osaks saanud ajalookataklüsme. Teosest saame teada, kuidas elasid kõrvu baltisakslased, eesti talurahvas ja vene emigrandid.Autor on Saksamaa tuntumaid laste- ja noorsookirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on pälvinud mitmeid auhindu. 1992 ilmunud „Iluküla“ on tema viimane raamat ja ühtlasi ainus romaan, mille tegevus toimub Eestis. See on omamoodi luigelaul, inspireeritud lapsepõlvemälestustest, perekonnaloost ja Eesti saatusest.

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.