Книги, похожие на «Juhan Jaik, Kättemaks»

Kohutav avastus muudab paradiisis mesinädalaid veetva täiusliku paari elu igaveseks – pingeid täis psühholoogiline põnevusromaan on ideaalne valik Ruth Ware’i, Paula Hawkinsi ja Shari Lapena loomingu austajatele.Kas olete kunagi endalt küsinud, kui kaua aega kulub haua kaevamiseks?Enam pole tarvis sellega pead vaevata. Catherine Steadmani peibutav hääl hoiab teid tema debüütromaani lehekülgi keerates vaevata oma kütkeis. Teravalt läbinägelik ja põnevaid keerdkäike täis „Vees on asju“ ahvatleb lugejat silmitsi seisma lootustega, mille külge me meeleheitlikult klammerdume; ideaalidega, millest ihkame loobuda, ja täiuslike valedega, mida endale ette söödame.Mida teeksite teie, kui üks lihtne valik võiks teie elu muuta?Erin on professionaalse läbimurde piiril olev dokumentaalfilmide tegija, Mark suurte plaanidega nägus investeerimispankur. Kirglikult armunud paar suundub unistuste mesinädalaid veetma troopilisele Bora Bora saarele, kus nad naudivad päikest, liiva ja teineteise seltskonda. Ja siis, kristallselges sinises meres akvalangiga sukeldudes, leiavad nad veest midagi …Kas unistuste elu on tegelikult hoopis reaalsuseks saanud õudusunenägu?Noorpaar seisab ootamatult silmitsi ohtliku valikuga: kas nähtust rääkida või oma saladust varjata. Nad ei tee ju kellelegi midagi halba, kui nad asja enda teada jätavad? Nende otsus vallandab hävitava sündmusteahela …Catherine Steadman (snd 1987) on Briti näitleja ja kirjanik. Ta on mänginud mitmetes teleseriaalides (sh „Downtown Abbey“, „Lewis“, „Holby City“) ja filmides ning esinenud Londoni West Endi teatrites. 2016. aastal oli ta Laurence Olivier’ teatriauhinna nominent. „Vees on asju“ on tema esimene romaan.

“Täiskasvanute mängud” koosneb kolmest eraldiseisvast varem ilmunud menuromaanist, mida võiks nimetada “Helger Tepneri “ triloogiaks.Esimene romaan “Kojamehe naine” jälgib parteiladviku perekonnas võrsunud Helger Tepneri iseseisvumist, tema mässu perekonna ja süsteemi vastu eelmise sajandi kuuekümnendatel. Himurat kojamehe naist võib võtta kui okupatsioonivõimu metafoori – mis siis, et ta on koledavõitu ja vastiku iseloomuga, aga samal ajal ta pakub noorukis pakitsevale ihale rahuldust.Teine romaan “Topeltvalguses” pakub lähivaate 1988 aasta suvele, kui lauluväljakul rahvas tormiliselt aplodeeris värvi vahetavatele parteibossidele. Minategelaseks on noor naine, kes saab oma ülemuse, Helger Tepneri, armukeseks. Elame kaasa pöördelise suve pöördelistele sündmustele oma eluga kimbus oleva noore naise silmade läbi.Kolmanda romaani “Mäluauguga naine” peadpööritav sündmustik leiab aset ajal enne 2008 aasta majanduskriisi. Peategelane, kolmekümnendates aastates valgekrae, korjab maanteekraavist üles teadvusetu naise. Algab veider manipulatsioonide ahel, kus peategelane muutub Helger Tepneri ja ta naise mängukanniks. Saame teada, milline on Helger Tepneri ja Eesti nägu käesoleval aastatuhandel.

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI