Книги, похожие на «Horst, Jørn Lier, Katharina kood»

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri «hinge» ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu «Mahajätjad» psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.Kui koidab hommik, lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.Kahekümne seitsmeks aastaks jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.„Täiuslik kriminull.” Dagens Nyheter„Anders de la Motte käsitleb klassikalist kriminulliteemat õrna käega, ilmutab suurepärast vaistu nii looduse kui ka väikese kogukonna intriigide ja õhkkonna tajumisel.” Skånska Dagbladet

"Kirjanduskonkursi «„Bestseller 2015“» ära märgitud tööilukirjanduse kategooriasIhaneeme on idüllliline rannaküla, kus elavad pealtnäha ideaalsetklantspiltelu endisest poliitikust meelelahutusärimees, tema koduperenaisestabikaasa, tolle vend, lapsed, koerad ja kassid ning rannarestoran. Kui aga nendejuurde satub modellist Õnne, selgub, et miski pole päris nii, nagu paistab, jaet kõik saab minna veel palju keerulisemaks, vähemalt esialgu. Lugu ei teelihtsamaks ka arvukad sõbrad, üks tantraguru, peadpööritavad kired, taamalkulgevad kohtuasjad, Paremerakonda räsinud rahastamisskandaali vari ega seegi,et keegi selles loos ei tundu kohati päris täpselt teadvat, mida ta tahab …või siis tahavad lihtsalt kõik kõike. Ehk kas on võimalik olla ühekorragaingel ja kelm?Katariina Tammert on Eesti kirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolisajakirjandust ja kommunikatsiooni ning sel alal ka töötanud, kõige pikemaltEstonian Airis ja ajalehes Postimees. Varem on temalt ilmunud armastusromaanid“Lenda minuga” (2013) ja koos Mart Kadastikuga kirjutatud“Paarismäng” (2014). “Armastus, sõprus ja õnn on need teemad, mis mind kõige rohkeminspireerivad, samuti elus oma tee leidmine, ilu, rõõm, lõbu ja naudingud …Elu helgem pool. Seda kõike leiab ka sellest raamatust, mis samas ei tähenda,et siin tumedamaid toone ei oleks – aga need panevadki kaunimad värviderksamalt särama!” Katariina Tammert

„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg.

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk