Книги, похожие на «Søren Sveistrup, Kastanimunamees»

Ohete toa uks oli paokil. Simona ei söandanud astuda ei edasi ega tagasi. Ta kummardus uksepraole nii lähedale kui sai. Süda põksus valjusti. Suu kuivas ja ta tihkas vaevu silmi pilgutada. Siis nägi Simona seda. Varju põrandal. Seal seisis tõepoolest keegi. Keegi, kes oli pikk ja heitis põrandale tohutu suure varju.„Klaaslastest“ ja „Hõbedapoisist“ tuttavad tegelased on taas tegutsemas. Tulekul on lihavõtted ja Simona ootab, et saaks veeta nädala vanaemaga, kes elab Åhusis. Kuid midagi on lahti nii vanaema kui ka majaga, kus ta elab. Vanaema on väsinud ja mõtetesse vajunud. Liiati kuuleb Simona Ohete toas ohkeid ja kriuksuvaid samme. Suured kivikujud aias liiguvad pidevalt, olles näoga kord maja, kord mere poole. Vana kassettmagnetofoni lintidelt kostab salapäraseid hääli ja kutset kiirustada, enne kui hilja. Simona kutsub appi oma sõbrad Billie ja Aladdini, et saladus lahendada.

Ehitusplatsilt leitakse skelett. Ajakirjanik Kate Waters (lugejale tuntud F. Bartoni romaanist „Lesk“), hakkab selle aastakümneid tagasi juhtunud looga tegelema algul igavusest, siis aga kisub see teda järjest enam endasse, kunagi elatud eludesse ja paneb küsima, kas kõiki saladusi on vaja paljastada.Aga lapse lugu vajab jutustamist.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

„Loojate mängud“ on suurepärane hommikusaiake nende fantastikagurmaanide lauale, kelle praetaldrikuil kõrgub virn Neil Gaimani „Sandman‘e" ja öökapil ootab vana hea Bulgakovi „Meister ja Margarita“. See on gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega sünge ja sarkastiline teos, mis sobib lugemiseks kõigile, kellele meeldib ette kujutada, et maailmas peitub midagi enamat kui tundub.Leila Tael-Mikešin, enda sõnul varjudes kõndiv fantaseerija, kirjutab fantastika valdkonda kuuluvaid jutte, mille läbivateks tegelasteks on müstilised olendid ja inimesed, kes omavad ebatavalisi võimeid ning elavad kummalises maailmas. Leila Tael-Mikešin on kauaaegne Poogna autor, silma paistnud Fantaasia ja Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel, avaldanud loo Täheajas ja e-raamatu «Hullud».Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.