Книги, похожие на «Jorma Rotko, Kass nimega Jossif»

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub. „Aasta kirjandussündmus.”‒ The Guardian

Kogumiku tõlkerubriigi avab tänapäeva ulme superstaari Orson Scott Cardi lühiromaan «Kingituste sõda» (2007), mille tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Lugejal seisab ees taaskohtumine mitme tuttava tegelasega nagu Lahingukooli ülem kolonel Graff, Bean või Ender Wiggin ise.Lisaks Cardi mahukale lühiromaanile leiab uuest Täheajast kümme jutuvõistluse paremikku kuuluvat lugu. Tuntud autoritest on mütoloogilis-religioosse fantaasialooga esindatud Meelis Friedenthal, lisaks veel peamiselt luuletajana tuntud Krafinna ja eelmisel jutuvõistlusel 2. auhinna võitnud Kadri Pettai. Ülejäänud juttude spekter ulatub kosmilistest madinalugudest militaarse fantasy ja keskaegse õuduseni.Raul Sulbi ülevaateartikkel tutvustab seekord nn. kadunud maailmade (lost world, lost race) teemat ulmekirjanduse ajaloos ja selle kirjandusliigi tuntumaid viljelejaid H. Rider Haggardit, Edgar Rice Burroughsit ja A. Merrittit. Artiklit ja alažanrit illustreerima on valitud käesoleva Täheaja numbrisse õudusklassik Henry S. Whiteheadi jutustus «Paani rahvas».

1986. aastal on Eddie ja ta sõbrad inglise poisikesed, kes otsivad oma unises kodulinnakeses närvikõdi. Nad kasutavad salakeelena kriidijoonistusi – ainult neile mõistetavaid kriipsujukusid. Ent siis juhib üks saladuslik kriidikuju nad otsejoones tükeldatud laiba juurde – ja pärast seda muutub kõik.2016. aastal on Ed täiskasvanu, kes usub, et on minevikuga rahu teinud. Siis aga jõuab ta postkasti kiri, milles pole muud peale ühe kriidikuju. Kui selgub, et ka tema sõbrad on saanud samasuguse teate, peavad nad seda kellegi totraks tembuks … kuni üks neist leitakse surnuna. Nüüd mõistab Eddie, et iseenda päästmise nimel peab ta lõpuks ometi välja selgitama, mis tol ammusel ajal ikkagi juhtus.Lugejat vaheldumisi minevikku ja tänapäeva juhtiv „Kriidimees” on stiilipuhas põnevusromaan, kus kõik tegelased on kui lihast ja luust, igal saladusel on ammendav lahenduskäik ja loo pöörded on ootamatud ka kõige terasemale lugejale.C. J. Tudor elab koos abikaasa ja tütrega Inglismaal Nottinghamis. „Kriidimehe” idee tekkis tal koerahoidjana töötades, kui ta ajas mööda poriplatse vettinud koeri taga ja hoolitses samal ajal oma väikese tütre eest. „Kriidimees” on C. J. Tudori esimene raamat.