Книги, похожие на «Epp Petrone, Kas süda on ümmargune?»

Aateromaaniks nimetatud „Riigi saladuse“ aine on Piibli sündmused paasapühadest nelipühadeni. Kogu tegevus toimub 30. aasta kevadel pKr 40 päeva jooksul. Haritud ja jõukas roomlane Marcus Mezentius Manilianus saabub Jeruusalemma päeval, mil Jeesus risti lüüakse. Ta näeb seda väga detailselt kirjeldatud sündmust pealt ja käib kaljuhauas, kuhu Jeesuse surnukeha viidi ja kus surnukeha enam ei ole, on vaid surilina. Siit saavadki alguse Marcus Mezentiuse küsimused ja otsingud. Kes oli see ristil surnud kuningas, kas ta tõesti tõusis surnust üles ja mis on tema riigi saladus?„Riigi saladuse“ esimene tõlge eesti keelde ilmus 1965. aastal Kanadas, tõlkijaks Johannes Aavik. Nüüd ilmub „Riigi saladus“ Piret Saluri uues tõlkes. Sisulises mõttes eelneb „Riigi saladuse“ tegevustik 2013. aastal eesti keeles ilmunud Waltari „Inimkonna vaenlastele“ (orig. 1964), aga et „Inimkonna vaenlased“ oli eesti keelde varem täiesti tõlkimata, siis mõjutas see ilmumisjärjekorda. „Inimkonna vaenlased“ on „Riigi saladuse“ peategelase Marcus Mezentius Manilianuse poja Minutus Lausus Manilianuse mälestused 46.–79. aastani pKr. 376 lk

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „Vennad Karamazovid“ (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades. Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. Fjodor Karamazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval. Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on ta suuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kes usub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljoša unistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamise ühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovi sohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel ellu Ivani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatute vastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid“ on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid. Romaani „Vennad Karamazovid“ teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.