Книги, похожие на «Epp Petrone, Kas süda on ümmargune? 2. osa»

Leedi Marcia Woode, Grateswoode´i krahvi ilus, kuid kangekaelne tütar, on otsustanud, et ta ei abiellu isa soovil Roux´ hertsogi Armond´iga. Aga kui ta on sunnitud hertsogiga kohtuma, avastab ta, et ka mees on niisama kangekaelselt abiellumise vastu, kuna ta meelitati kunagi abiellu naisega, kes oli vaimuhaige.

Juhtub üpris harva, et inimene on oma eluga sedavõrd rahul, et loobub paremat tööd ja suuremat palka vastu võtmast. Euroopa Liitu astumine kaotas riikide vahelt piirid, uuenenud seadused lubasid asuda tööle ka välisriikidesse ja seda võimalust kasutasid oma elujärje tõstmiseks tuhanded eestlased. Üheks nendest oli ka bussijuht Jaanus Vainumäe, kellele Soomes töötamine tõi kaasa hoopiski ootamatud probleemid. Ühest ja kõiki rahuldavat lahendust inimsuhetele ei ole võimalik leida, ka Jaanus pidi lõpuks tegema üsnagi vastuolulisi valikuid.

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku. „Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.

Haarav põnevik menuka teleseriaali „Kuritegu“ loojalt„Üliandekas. Scandic noir on taas võimsalt areenile astunud – selle erakordse esikromaaniga. Võrdlus Stieg Larssoniga oleks siinkohal kohatu – Sveistrup seisab lihtsalt klass kõrgemal“. MetroÜhel tuulisel oktoobrihommikul avastab politsei vaiksest Kopenhaageni äärelinnast midagi kohutavat. Leitakse jõhkralt tapetud noore naise surnukeha, kel puudub üks käsi. Tema kohal ripub kastanimunadest valmistatud mehike.Juhtumit määratakse uurima ambitsioonikas noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Peagi avastab paar kastanimunadest nukult salapärase asitõendi – sõrmjälje, mis kuulub aasta eest kadunud ja surnuks peetavale tüdrukule, poliitik Rosa Hartungi tütrele. Kuid tapmise üles tunnistanud mees istub juba trellide taga ja juhtum on ammu lõpetatud.Üsna varsti pärast seda avastatakse järgmine tapetud naine, taas koos kastanimunadest kujukesega. Thulin ja Hess kahtlustavad, et tapetud naise ja Hartungi juhtumi vahel on seos. Aga milline? Thulin ja Hess jooksevad nüüd võidu ajaga, kuna on selge, et tapja pole veel kaugeltki lõpetanud …Tõeline maiuspala „Kuriteo“, „Lohetätoveeringuga tüdruku“ ja Jo Nesbø fännidele.

„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavaltpoeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- janoorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist võilühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohatihallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkusnägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamisevaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes.Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-PrantsusmaalChâtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidasta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädesrahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan,mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saamakirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani,jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegsekirjanduse klassikasse.Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümneaasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast jahumanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour,Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec,Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda).Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.