Книги, похожие на «Epp Petrone, Kas süda on ümmargune? 2. osa»

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Kas olete valmis juhtumiks, et kohtute Kuldkalakesega, kes lubab lahkelt täita Teie soovid?Autor on raamatus kirjeldanud hulganisti lõbusaid ja vähem lõbusaid lugusid sellest, mis võib juhtuda, kui selline kohtumine ootamatult toimub. Lood panevad mõtlema, mis meie soovid võiksid olla ja millest me oma hinge sügavas sisemuses õigupoolest unistame.Vastus sellele küsimusele polegi nii lihtne nagu esialgu võiks paista.Head lugemist!

Alternatiivajalooline fantaasiapõnevikTumedad hävitavad jõud on vägevad Atlantise väravad, iidseimad väepaigad Maal, üle võtnud. Kurjus, kelle valduses on tuhandeid aastaid vanad teadmised, mille inimkond on unustanud, soovivad muuta Maa oma orjakolooniaks. Aimele paljastatakse uskumatu saladus – ta on ainus, kes võib muuta korraga kahe ajastu sündmusi ja takistada katastroofi, mis ohustab inimkonna püsimajäämist. Kui tüdruk sellest teada saab, on maailmal, mida ta tunneb, jäänud lõplikku kaosesse paiskumiseni 33 päeva. Neiu peab ühendama jõud saladusliku aadliku Nathanieliga. Maa ühest iidseimast rahvakillust pärit blond ja helesiniste silmadega ajalootudeng ja kuningas Arthuri vereliini Egiptuse vaaraode dünastiatega ühendav mees leiavad ennast võitlemas mõjuka Vennaskonnaga, kes suudab iga nende liigutust ette aimata. Võidujooksus ajaga satutakse legendaarsetesse paikadesse ja esimeste tsivilisatsioonide jälgedele. Maailma lõppu saab ära hoida ainult iidse rassi teadmiste abil, kui leitakse kõik Atlantise väravad…

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.