Книги, похожие на «Jüri V. Grauberg, Karutapja»

Maailmakirjanduse romaanivaramusse kuuluv teos Tatjana Hallapi tõlkes.

Eesti krimikuningannaks tituleeritud Katrin Pautsi saarte-põnevike sarja kolmas raamat „Hull hobune” viib lugeja Hiiumaale. Nimelt on sarja peategelase Eva vend Tom ostnud Hiiumaale turismitalu, kuhu Eva suveks puhkama tuleb. Paraku juhtub Evaga üsna pea veider õnnetus, mis ta teovõimetuks muudab. Ent õe haigus pole ainus, mis Tomile muret valmistab: üpriski kummalisel viisil surevad paar tema turismitalu külalist. Näib, nagu oleks valla pääsenud mingi iidne needus. Et kohaliku rahva seas on põlvest põlve edasi räägitud lugu, kuidas siinsamas lähedal põletati sajandeid tagasi üks nõid, kes veel tuleriidalt sajatusi pildus, siis pole see ebausk võrsunud päris tühjalt kohalt. Kuid „needuse” põhjused võivad peituda ka lähiminevikus, pealegi ei pelga mõni külaelanik ka ise üleloomulikke jõude enda teenistusse rakendada… Kui viimaks raputab külakest eriti võigas ja verine mõrv, ei jää Tomil muud üle, kui neid iseäralikke sündmusi uurima hakata. Ja Tom ei osutu Evast sugugi kehvemaks detektiiviks. Varsti õnnestub tal erinevad niidiotsad kokku viia ja mõrvar tabada. Nagu Katrin Pautsi varasemaid teoseid, iseloomustavad sedagi raamatut mõneti müstiline õhustik ja põnev ning kaasahaarav sündmustik. Saarte-põnevike sarjas on Katrin Pautsilt varem ilmunud romaanid „Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” ja „Tulekandja. Muhumaa põnevik” (mõlemad kirjastuselt Varrak, 2016). Sarjale on oodata järge.

Gerhart Johann Robert Hauptmann (1862–1946) on saksa nobelistide hulgast eesti lugejale üks vähetuntumatest, peamiselt on tõlgitud tema draamasid, millest mõned on ka meie teatrilavadele jõudnud. „Soana ketser” – lugu noore mehe, katoliku preestri heitlusest kristliku askeesi ja dionüüsosliku elujaatuse vahel, mis lõpeb kirikule selja pööramisega – on Hauptmanni kõige menukam proosateos. Novelli „Fantoom. Endise vahialuse ülestähendused” peateema on samuti lubamatu armastus ja sellest tulenevad meeletud teod. Psühholoogilise täpsusega kujutab Hauptmann inimhinge heitlusi oma seniste tõekspidamiste (ja ühiskondliku moraali) vastu, sisemist võitlust iseendaga.