Книги, похожие на «Viktoria Tuulas, Karjala kauge kutse»

"Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Inimesele on omane avastamiskirg. Mina avastasin Austria juba üle 20 aasta tagasi, kuid juba ammu ei hoia mind siin kinni inimene, kelle pärast tookord tuldud sai.Olen avastanud nii palju, millest ma enam loobuda ei saa. Olgu see ooperi- ja operetimuusika võlu ning sellele naudingule keiserlikult uhkeldavat raami pakkuvad ehitised, Mozarti fenomen või „Helisev muusika”. Või hoopis Austria muinasjutuline talv, paksu lumekatte all uhkeldavad mäemassiivid, hõrgult söögi ja joovastavalt hõõgveini järele lõhnavad mägihütid, kus heatujuline peremees pistab eine lõppedes pihku pitsi ise tehtud napsiga.Mu siiajäämise põhipõhjused on lihtsad ja samas keerulised… Esiteks suusamäed ja tegutsemine suusainstruktorina – töö ja lõbu nauditavaim kooslus. Ning teiseks töö põgenikega – valus teema paljude umbsõlmedega, mille harutamine käib tihtipeale üle jõu ka kõige nobedamatele näppudele.Sel pisikesel ja maagiliselt maalilisel maalapil on pakkuda rohkem, kui usute. Tuleb vaid tulla ja avastada. Või siis süda mägedele kaotada ja nende keskele jäädagi…

Korfu, peaaegu tuhande aasta pikkuse idüllilise, ent samas verise ajalooga Joonia mere saar, on Lawrence Durrelli näol endale täiusliku kroonikakirjutaja leidnud. Durrell on kirjanik, keda iseloomustab poeedile omane tundlikkus, kes on üdini humanist, inimloomuse märkamisel terava pilguga ja kelle suhtumist möödunud aegadesse iseloomustab õpetlasele omane aukartlikkus. Autor annab saarel valitsevat atmosfääri edasi emotsionaalselt ja võimsate pintslitõmmetega, tekitades lugejal soovi saare poole teele asuda. Raamat on üles ehitatud päeviku vormis; sellesse on pikitud killukesi saare ajaloost ja isiklikke kogemusi, mida vürtsitab kohavaim. Kirjaniku enda sõnul: „Teised paigad võivad meile pakkuda võimalust avastada kombeid, pärimusi või maastikke; Kreeka pakub midagi suuremat – avastusretke iseendasse.“Suurepärane raamat kõigile, kes armastavad Kreeka saari.Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema „Küprose kibedad sidrunid”, mis oli esimene teos sarjast „Saareraamat”. Rhodose saarele pühendatud raamat ilmub järgmise aasta kevadel.

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed… ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki. Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas. Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu. (Mae Lender)