Книги, похожие на «Dick Francis, Karistus»

Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo.Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht norra kriminaalajaloos. Ainus, mis politsei tööd saaks takistada, on meedia liiga varane sekkumine.Jørn Lier Horsti eelmine romaan „Jahipenid“ sai nii Norra kui ka Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna.

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.Koredel seisab ees mitu rasket valikut.„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Prantsuse kirjaniku Maurice Leblanci (1864 – 1941) kriminaalromaanide kangelane, härrasmees ja meistervaras Arsène Lupin on prantsuskeelsetes maades sama populaarne kui Sherlock Holmes inglise kultuuriruumis. Lisaks Leblanci kirjutatud paarikümnele teosele on Arsène Lupinist loodud arvukalt jäljendusi, nii kirjandusteoseid kui ka mänge, koomikseid, filme ja telesarju.Käesolevas kriminaalloos on peategelaseks kõrgseltskonda kuuluv maailmarändur d'Enneris, kellena Arsène Lupin seekord esineb. Nagu ikka, suudab võitmatu ja võluv kelm kõige keerulisemadki olukorrad enda kasuks lahendada. Peadpööritavatest seiklustest väljub ta alati terve naha ja kuningliku saagiga.

TÄIUSLIK ABIELU VIIB TÄIUSLIKU KURITEONIAsjad, mis mind hirmutavad: kui Charlie nutab. Haiglad ja järved. Kui Ian keldris viina joob. ISIS. Kui Ian vihaseks saab … Ja mõte sellest, et minuga on midagi väga-väga viltu.Maddie ja Iani romaan sai alguse juhuslikust kohtumisest ühel peol Euroopas; mees teenis Briti armees ja naine oli reisikirjanik, kes oma parimal sõbrannal Jo’l külas käis. Nüüd, ligemale kakskümmend aastat hiljem, nad elavad Ameerikas täiuslikku äärelinnaelu. Kui matkal juhtunud õnnetuse tõttu Maddiele rängad armid jäävad, hakkab ta teraapias käima. Vähehaaval kerkivad pinnale tema hirmud, mis on seotud Iani posttraumaatilise stressihäirega; naise mure oma väikese poja Charlie turvalisuse pärast ning paari sassis ja tormiline minevik, mis neid Jo’ga seob. Balkanilt Inglismaale, Iraagist Manhattanile ning viimaks tavalisse kodumajja Kansases – aastad täis armastust ja hirmu, seiklusi ja kahtlusi kulmineeruvad tapmispäeval, mil hädaabinumbril tehtud ahastav kõne toob politsei kohta, kus on aset leidnud kohutavtapatöö.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!