Книги, похожие на «Karin Brock, Fortuuna helde and»

Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!Ja oligi.Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.Steven Rowley on töötanud vabakutselise kirjanikuna, kolumnistina ja stsenaristina. Ta on pärit Maine’i osariigist Portlandist, praegu elab ta Los Angeleses koos oma elukaaslase ja koeraga.

Patrick Deville (snd 1957) on tunnustatud ja viljakas prantsuse romaanikirjanik. Pärast filosoofia- ja kirjandusõpinguid Nantesi ülikoolis rändas Deville 1980. aastatel ringi Lähis-Idas, Nigeerias ja Alžeerias, 1990. aastal elas pikalt Kuubal, Uruguays ja Kesk-Ameerikas. Huvi teiste kultuuride ja keelte vastu, mis on viinud Deville’i tema rännakutele, kajastub ka tema romaanides. Nende tegevus leiab sageli aset väljaspool Prantsusmaad, mis polegi prantsuse kirjanduse puhul nii tavaline. Sageli on nende aineseks ajalugu ja tegelasteks päriselt elanud isikud. Ka romaan „Katk ja koolera” on selles mõttes talle igati iseloomulik. Romaani peategelaseks on arst, teadlane ja maadeavastaja Alexandre Yersin (1863–1943), kelle nimi on ehk laiemale üldsusele tundmatu, kuid kes on ometi teaduse ja meditsiini ajalukku jätnud väga olulise jälje. Just tema oli see, kes 1894. aastal tuvastas katkubakteri ja töötas välja vaktsiini, tänu millele õnnestus lõpuks panna piir sellele aastasadu inimkonda vaevanud haigusele. Sellest ka katku ladinakeelne nimetus Yersinia pestis. Deville’i romaan elustab aga ka laiemalt Yersini ajastu, visandab tolleaegsed meditsiini- ja teadusesaavutused, maalib lugeja silmade ette optimismist pakatava 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa, mis uskus veel vankumatult progressi ja teadusesse.

1837. aastal sai vaevalt 18-aastasest Alexandrina Victoriast, kes oli väikest kasvu ja pealegi veel naissoost, Suurbritannia ja Iirimaa kuninganna. Nii mõnegi meelest oli see ennekuulmatu: Alexandrina oli alati olnud oma ema mõju all ega olnud troonile asumiseks piisavalt jõulise natuuriga. Ometi, alates hetkest, mil kuningas William IV suri, üllatas noor kuninganna kõiki: ta loobus vastumeelsest esimesest eesnimest; nõudis esimest korda elus, et ta võiks emast eraldi magada; teatas otsustavalt, et kohtub oma ministritega nelja silma all.Ühest neist ministritest, lord Melbourne’ist, sai Victoria erasekretär. Ehk oleks temast võinud saada ka midagi enamat, kuid kõik olid veendunud, et kuningannal tuleb abielluda oma nõo prints Albertiga. Victoria oli Albertiga lapsena kohtunud ja leidnud, et poiss on igavavõitu ja tõre – kahtlemata viimane mees, keda ta abikaasaks ihkaks …Tuginedes Victoria päevikutele, toob menukate ajalooraamatute autor Daisy Goodwin meieni suurepärase romaani noore kuninganna värvikast elust. Daisy Goodwin on ka populaarse Inglise draamasarja „Victoria“ autor ja stsenarist.

Taani kuninga eri meelt vasallide vahel puhkenud kodusõda veereb 1343. aasta kevadel ja suvel verise pöörisena üle Eestimaa hertsogkonna, jättes maha suitsevad ahervaremed ja koletu hulga tapetuid. Mässutuli süttib peagi ka Lääne- ja Saaremaal.Sajad põgenikud valguvad Saksa ordu valduses olevatele Liivimaa aladele, kus nad ordulinnustest varju otsides pajatavad õõvastavaid lugusid mässajate hirmutegudest. Orduvennad oleks seda just nagu oodanud. Hämmastava nobedusega kogunevad orduväed Eestimaa piiridele ja ettesattuvaid talupoegade salku maha nottides ratsutab ordumeister otse Tallinna alla, kus purustab mässuliste peaväe. Raehärrad ja Toompeale varjunud Taani kuninga vasallid paluvad ordult kaitset, mida ordumeister armulikult ka lubab.Pöide ordukantsi enda kätte saanud Saaremaa ülikud hakkavad samal ajal valmistuma ordu tasuretkeks. Pöide tapatalgute järgne joovastus muutub peagi ebakindluseks tuleviku ees, niigi hapravõitu üksmeelt õõnestab aga Pöide kihlakunna mõjukate suguvõsade omavaheline rivaalitsemine.Vääramatu tormina silmapiiril varitsev sõda paneb proovile inimeste meelekindluse, omavahelised suhted ja nii mõnigi, keda me arvasime läbi ja lõhki tundvat, osutub hoopistükkis kellekski teiseks.

Ei tohi lõpmatult mõtelda olnule, piinata end mõtetega ebaõnnest. Parem minna edasi, heita õlgadelt üleelamiste koorem. Sel juhul naeratab sulle õnn ja kõik läheb korda.