Книги, похожие на «Aleksandr Puşkin, Kapteni tütar»

XIV əsr italyan yazıçısı Covanni Bokkaçço (1313-1375) tərəfindən yazılmış, Şahzadə Qalehaut (it. Prencipe Galeotto) altyazılı novellalar toplusudur. Roman bir-birindən fərqli 100 novelladan ibarətdir ki, həmin novellaları da Florensiyanı bürümüş Qara ölümdən qaçaraq şəhər kənarında bir villada məskunlaşmış, yeddisi qız, üçü oğlan olmaqla 10 gənc söyləyir.

Ühel õhtul põleb väikese Tiiu kodutalu maani maha ning ta ema ja väikevend hukkuvad. Orvuks jäänud tüdruk kasvab üles võimuka tädi peres koos täditütre ja kaksikutest tädipoegadega. Tal pole justkui millestki puudu, pigem vastupidi, sest saatuse poolt on talle antud erilised võimed. Samas on ta ilma jäänud ema õpetussõnadest, mida Tiiu talu naised põlvest põlve oma tütardele edasi andsid. Lõpetanud talutöö kõrvalt Maaülikooli, jääb neiu endiselt seotuks kasuvanemate taluga, kuid iidse suguvõsa otsese järeltulijana otsustab ta kunagise kodutalu taastada. Romaan toob haaravalt lugejani väikese tüdruku naiseks kujunemise loo ning kirjeldab tänapäeva maaelu rõõmusid ja muresid ning keerulisi inimsuhteid.

Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? Mis ühendab pätte ja viiske, bikiine ja tuumakatsetusi ning spämmi ja sealihakonserve? Kes on see kuulus eestlane, kes on loonud sõnad hapnik ja voorus? Kas James Bond ja Pontu on nimekaimud? Kuidas on sõna tripper ühenduses sõnaga triblama? Mis sõnad on eesti keelde tulnud serbohorvaadi ja mustlaskeelest? Mida okei tegelikult tähendab?Nendele küsimustele oskab vastata etümoloogia – teadus, mis uurib sõnade päritolu ja omavahelisi suhteid. Raamat „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” sisaldab põnevaid ja kohati naljakaidki lugusid enam kui saja viiekümne eesti sõna päritolust ja seostest.Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tema sõnalood on varem ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning olnud eetris Vikerraadios.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…