Книги, похожие на «Ли Чайлд, Kaotada pole midagi»

Kui sureb pururikas ülemaailmse virtuaalreaalsuse OASIS looja James Halliday, puhkeb maailmas kullapalavik – nimelt peitis nohikust geenius kogu oma varanduse kusagile oma virtuaalilma. Miljonid tuhlavad üksteise võidu mööda sadu planeete ja kummalisi mänguilmasid, et „kuldmuna“ üles leida. Varanduse jahil on ka armutu suurkorporatsioon IOI.Kui tädi treileris elav Wade Watts aka Parzival komistab poolkogemata esimesevihje otsa, muutub tema elu täielikult. Ta satub jahi hullumeelsesse keerisesse,kus keegi pole see, kellena ta paistab, ja kedagi ei või usaldada. Aga mängu pooleli jätta pole enam võimalik …

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

"Kõigepealt saad telefonikõne, kus teatatakse, et su laps on röövitud ja sina pead röövima ühe teise lapse. Kui sa seda ei tee, siis nad tapavad ta ära. Kui sa politseisse lähed, siis nad tapavad ta ära. Kui sa kunagi sellest kellelegi räägid, siis nad tapavad ta ära. Sa oled nüüd Ketis.Kett on julm meetod, mille abil kasutatakse ära kõige tähtsamat inimlikku tunnet – võimet armastada – selleks, et raha teha.Edgar Allan Poe ja mitmete teiste auhindadega pärjatud krimikirjaniku Adrian McKinty psühholoogiline thriller on ingliskeelse maailma raamatumüügiedetabeli tipus."

Memme nõuandedSiin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.