Книги, похожие на «Ли Чайлд, Kaotada pole midagi»

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö.Ma olen üsna tavaline inimene.Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi.See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.− Ilmar Raag −Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust.Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.− Peeter Sauter −

Romaani teine osa kirjeldab elu Tartus 1990-ndatel. Eesti liigub vastu hüperinflatsioonile, mis saavutab kiiresti oma tipu. Kõike elementaarset saab ainult Soome markade eest. Oma riik on juba olemas, kroon tulemas. Pits konjakit maksab natuke üle 20 rubla, kohvitass rubla ja 27 kopikat. Kuidas kohaneb uute oludega see kamp tegelasi, kellega lugeja kohtus romaani esimeses osas? Loomulikult ilmuvad seltskonda uued näod ja muidugi oskab peategelane oma elu stiilselt keeruliseks teha. Nagu kriminaalromaanides, vahe vaid selles, et piirduda tuleb konjakiga, sest viskit ei ole tavaliselt saada. Kõik, mis oli enne veel ees, on nüüd totaalselt käes.

Helmi Mäelo (1898 – 1978) kuulub küll eesti kirjanduse pagulasautorite nimistusse, kuid tema kirjanikutee sai alguse enne Teist maailmasõda kodumaal. Tuntuse saavutas ta käesoleva romaanideloogiaga “Vallaslaps. Eevi Altma abielu”, mis ilmus eraldi raamatutena 1934. ja 1935. a Tartus, ja seda just kõlbeliste küsimuste julge käsitlemise, laiemalt n-ö naisteema tõttu. Mõlema romaani peategelane Eevi on lastekodulaps, keda loomuomane läbilöögivõime viib kõigist elutakistustest hoolimata aina kõrgemale, samal ajal kui mõned tema suguõed jäävad elule selgelt alla või lähevad kergema vastupanu teed.

Lämmatava pingega kummituslik lugu, mis poeb su naha alla. – The Suspense is Thrilling MeKeegi ei tea, kes ta tegelikult on…Hattie Hoffman on kogu oma elu rolle mänginud: eeskujulik õpilane, eeskujulik tütar, eeskujulik kodanik. Aga Hattie tahab midagi enamat, midagi suuremat ja, nagu lõpuks selgub, midagi väga ohtlikku. Kui Hattie julmalt surnuks pussitatakse, rebib tragöödia tema väikese kokkuhoidva kodulinna ribadeks.Peagi saab selgeks, et Hattiel oli vägagi kompromiteeriv salasuhe. Tekib küsimus, kes veel sellest teadis? Ja kui kaugele oleksid nad valmis minema, et suhtele lõpp teha? Hattie poiss näib tema surma tõttu lausa hullunud, aga võib-olla oli ta Hattiesse nii sügavalt armunud, et tüdruk oli muutunud tema jaoks kinnisideeks? Või sattus Hattie oma impulsiivse ja uljaspäise iseloomu tõttu lihtsalt valel ajal valesse kohta, mis viis lõpuks tema vägivaldse surmani kellegi võõra käe läbi?Käänakuid ja ootamatuid pöördeid täis „Hattie Hoffmani viimane vaatus” taastab lugeja silme ees viimase aasta ohtlikult kütkestava noore naise elus, mille jooksul kerkivad pinnale väikelinna hämaraimad saladused… ning neiu ise liigub surmale üha lähemale.Mindy Mejial on Minnesota ülikooli bakalaureusekraad ja Hamline’i ülikooli kaunite kunstide magistrikraad. Kui põgusad vahepeatused Iowa Citys ja Galways välja arvata, on ta elanud kogu oma elu Minneapolises, kus on pidanud palju ameteid alates õunakorjajast ja lõpetades müügijuhiga.Võimas ja nugaterav „Hattie Hoffmani viimane vaatus” paneb lugeja mõtlema piiridele süütuse ja süü, tõelise olemuse ja pettuse vahel. Kas armastus viib eneseavastuse või enesehävituseni?Suurepärane üllatusi täis romaan, lugejad avastavad rõõmuga, et see raamat on üks vähestest, mis ühe päevaga läbi loetakse. – Suspense MagazineFantastiline… – Pioneer PressNeed lugejad, kes võtavad selle haarava psühholoogilise põneviku kätte seetõttu, et raamatul on ühiseid jooni Gillian Flynni romaaniga „Kadunud”, avastavad peagi rõõmuga, et Mejia enesekindel kirjutamislaad annab tuntud teemadele hoopis uue sügavuse, käsitledes manipulatsiooni ja identiteeti veelgi teravama nurga alt. –Booklist Starred Review

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.