Книги, похожие на «Ли Чайлд, Kaotada pole midagi»

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega … „Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” „Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

Uues Palgasõduri-seikluses on tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka vastaseks kriminaalpolitsei ülem Mändmaa, kellega nad silmast silma kohtumata asuvad mängima pingsat ja pinevat kassi-hiire mängu. Kuulid vihisevad, autkummid vilisevad ning kunagi ei saa ükski tegelane kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Kuni hakkab selguma, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle “karvane käsi” paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Luuremängude niidid viivad Ameerikasse, Venemaale ja Tšetšeeniasse. Selles mängus ei pruugi olla võitjaks need, kes pealtnäha peale jäävad, ometi käib võitlus elu ja surma peale üsna mitmel rindel. Ainus tegelik võit on ellujäämine. Kassist võib hetkega saada hiir, kunagi pole teada, millal ja kelle taga järjekordne lõks kinni klõpsatab.

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.

See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda «kibestunud naabritõpraks». Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.