Книги, похожие на «Ли Чайлд, Kaotada pole midagi»

Teletäht Allis Hagtorn põgeneb seksiskandaali eest pealinnast, vahetades oma senise elu vabatahtliku paguluse vastu fjordiäärses majas, kus ühendus välismaailmaga praktiliselt puudub. Avaliku tähelepanuga harjunud Allis muutub eraklikuks anonüümseks teenijaks, kes serveerib õigel ajal toidukordi, peab aia korras ja tülitab salapärast majaperemeest võimalikult vähe. Füüsiline töö on talle otsekui patukahetsus, et end eelneva elu eest karistada.Kõik ei ole aga hoopiski nii, nagu tundub … Tasapisi satub Allis mehe salapära lummusesse. Mõlemal on oma saladus, mis aegamisi ärritavalt avaneb ja heitlikke tundeid tekitab. Kõhkluste, kahtluste, pingeliste mõttemängude, kummaliste käitumismustrite ja aimatava ohu taustal hakkab lahti hargnema mõistatus, miks elab nägus täies elujõus mees erakuelu ja mis plaanid tal Allisega on.Kriipiv süüdimõistetuse õhkkond ei lase lugejatel ette aimata üllatavat lahendust, mis möödunud pattute lepitusega kaasneb. Ravatn loob oma romaanis oskuslikult lootustunde, mis balansseerib hingerahu ja pelutava ohu piiril, mõjudes vahel lausa narkootiliselt.Kummitav ja võimas „Linnukohus“ on pingeline peenelt kirjutatud psühholoogiline triller, mis tugineb šokeerivale, dramaatiliselt pingestatud mõttemängule. Kaunilt komponeeritud romaan pakub lisaks poeetilisele keelele psühholoogilist põnevust ja on läbi põimunud muinaspõhja mütoloogiaga.Agnes Ravatn (snd 1983) on Norra kirjanik, kes kirjutab nynorsk’is. „Linnukohus“ (2013) on tema teine romaan, seda on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde ning selle põhjal on lavastatud näidend. 2015. aastal valiti Ravatn Norra kümne lootustandvama alla 35-aastase kirjaniku hulka. Lähiajal on „Linnukohtust“ valmimas film.

„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg.

Raamatu tegevus toimub 1930ndate Tseilonil. Gwen on abiellunud teeistanduse omanikuga ning kolib Tseilonile elama. Lugejale avaneb sissevaade asumaade kõrgaja vastuolulisse ellu – ühelt poolt oma mullis elavad jõukad omanikud, teisalt vaesed kohalikud, kes töötavad nende istanduses.

Blackheathi häärberis toimuval suurel maskiballil tapetakse peretütar Evelyn Hardcastle … ja see pole esimene kord. Ta on mõrvatud sadu kordi. Noormees ärkab metsas, huultel karjatusena naise nimi, keda ta ei tunne. Hullem veel – tal pole aimugi, kes ta on ja kus ta viibib, või kuidas sinna sattus. Läheduses kriiskab põgenev naine, kõlab püstolipauk. Häärberis luurib ringi halastamatu pussitaja, sadistlik lakei, kes naudib oma ohvrite hirmutamist. Aga tema ohvrid pole sugugi juhuslikud – see, keda lakei jahib, on Aiden Bishop. Aiden on püütud lõksu kummalisse mõrvamüsteeriumisse, kannul halastamatu mõrtsukas ning mõistetud korda ühte ja sama päeva aina uuesti, ainsaks ülesandeks lahendada Evelyn Hardcastle’i mõrv. Kaheksa päeva. Kaheksa erinevat keha. Kolm konkurenti. Võimatu ülesanne. Stuart Turtoni debüütromaan „Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva“ on kaasahaarav ja originaalne vihjete, leidude ja järelduste ämblikuvõrk, mis suudab üllatada viimaste lehekülgedeni välja. Kui Agatha Christie kirjutaks „Black Mirrori“ episoodi, siis see võiks olla see.