Книги, похожие на «Роберт Гэлбрейт, Käo kukkumine»

Lepavere külas on elu soikunud, noored ammu linna kolinud ja kohale jäänud vaid eakad inimesed. Mõis, kunagine koolimaja, seisab juba kaheksateist aastat tühjalt ja laguneb. Ootamatult saabub oma esiisade mõisa kunagiste parunite Saksamaal elav järeltulija ning talle hakkavad Lepavere loodus ja vaikus meeldima. Mees ostabki mõisa ära ja hakkab sinna rajama välismaa vanuritele puhkekodu. Selle tegevuse käigus tekivad sakslasel kontaktid kohalike elanikega ning sünnib ridamisi nii koomilisi kui traagilisi situatsioone.

Lumetorm lõikab Šoti mägismaal asuvasse jahilossi kogunenud kolledži-aegse sõpruskonna muust maailmast ära … ning peagi järgnevad mõrv ja kaos.Nad on kõik sõbrad. Üks neist on tapja.Ruth Ware’i ja Tana Frenchi fännidele sobiv judinaid tekitav, pahaendelise õhustikuga psühholoogiline Agatha Christie stiilis põnevik, mida pole võimalik käest panna.Jõulupuhkuse raugetel päevadel tuleb rühm kolmekümnendates eluaastates, omal ajal Oxfordis sõbrunenud mehi ja naisi kokku, et koos uut aastat vastu võtta. See traditsioon sai alguse kümme aastat tagasi, mil nad veel tudengid olid. Selleks aastaks on nad välja valinud idüllilise ja muust maailmast eraldatud jahilossi Šoti mägismaal – ideaalne koht, kus end vabalt tunda ja lõdvaks lasta.Nad saabuvad sinna 30. detsembril, paar päeva enne seda, kui ajalooline lumetorm jahilossi muu maailma jaoks ligipääsmatuks muudab.Kaks päeva hiljem, uue aasta esimesel päeval, on üks nende seast surnud … ja tema tapja on samuti keegi nende seltskonnast.Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Ta on kirjutanud raamatud „The Book of Lost and Found“ ja „The Invitation“. Lucy elab Londonis.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.