Книги, похожие на «Alice Munro, Kallis elu. Sari "Ajavaim"»

„Loojate mängud“ on suurepärane hommikusaiake nende fantastikagurmaanide lauale, kelle praetaldrikuil kõrgub virn Neil Gaimani „Sandman‘e" ja öökapil ootab vana hea Bulgakovi „Meister ja Margarita“. See on gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega sünge ja sarkastiline teos, mis sobib lugemiseks kõigile, kellele meeldib ette kujutada, et maailmas peitub midagi enamat kui tundub.Leila Tael-Mikešin, enda sõnul varjudes kõndiv fantaseerija, kirjutab fantastika valdkonda kuuluvaid jutte, mille läbivateks tegelasteks on müstilised olendid ja inimesed, kes omavad ebatavalisi võimeid ning elavad kummalises maailmas. Leila Tael-Mikešin on kauaaegne Poogna autor, silma paistnud Fantaasia ja Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel, avaldanud loo Täheajas ja e-raamatu «Hullud».Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Noor mees saab autoavariis surma. Kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga? Nimetu kirjanik otsustab välja selgitada, mis täpselt Samueli viimastel elupäevadel juhtus. Samueli naabrite, sõprade ja sugulastega tehtud intervjuudest koorub välja portree hoolivast lapselapsest ja truust sõbrast, kelle elus mängisid keskset rolli tema tüdruk Laide ja parim sõber Vandad.Äsja abielu lahutanud Laide soovis rajada varjupaika illegaalselt Rootsis viibivatele perevägivalla ohvriks langenud naistele. Mida enam Samuel teda selles ettevõtmises aitas, seda kaugemaks jäi ta Vandadist, kes sõbra kaotust valusalt üle elas. Seda päevani, mil Samuel ootamatult nii Laide kui ka Vandadi elust kadus. „Kõik, mida ma ei mäleta” on painav jutustus armastusest ja mäletamisest, mis oma täpse stiili ja mängulise ülesehitusega mõjub kui pingeline põnevik. Ema poolt Rootsi, isa poolt Tuneesia päritolu Jonas Hassen Khemirit (snd 1978) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks Rootsi kirjanikuks. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh 2015. aasta parima Rootsi romaani Augustipreemia „Kõik, mida ma ei mäleta” eest.

Rahapesu ja selle paljastamine on muutunud kuumaks, isegi lausa põletavaks teemaks kogu maailmas. Musta raha vereplekkidest puhastamise ning rahapesijate musta südametunnistuse ümber tiirleb ka Cristina Algeri hoogsa põneviku „Pankuri naine“ tegevus.Ühel novembrialguse tuisusel hommikul astuvad sarmikas mees ja kaunis naine Londonist Genfi suunduva eralennuki pardale. Peagi kaob tormi kätte sattunud lennuk radariekraanidelt ja mõni tund hiljem leitakse Alpidest selle vrakk. Samal ajal ilmneb, et teadmata kadunud on ka võimsa offshore-panga Swiss United siseringi kuuluv pankur Matthew Werner. Tema noorel lesel Annabelil tuleb hakata rinda pistma mehest maha jäänud mõistatustega, mille hulgas on ka šifreeritud sisuga sülearvuti. Innukalt vastuseid otsides jõuab ta järeldusele, et Matthew’ surm ei olnud õnnetusjuhtum ja et nüüd on ohtlike vaenlaste sihikul tema ise.Ambitsioonikas seltskonnaajakirjanik Marina Tourneau on oma elus ja karjääris jõudnud vägagi kõrgele. Olles kihlunud presidendiks pürgiva miljardäri James Ellise poja Grantiga, kavatseb ta lõpetada vägevatest suguvõsadest kirjutamise, sest on nüüd lõpuks ka ise ühe sellise liige. Tema sisenemine New Yorgi kõrgseltskonda toimub ülimalt efektselt. Aga pärast oma ajakirjandusliku mentori Duncan Sanderi ootamatut surma nõustub ta siiski kirjutama veel ühe uuriva artikli. Swiss Unitediga tegeldes avastab Marina paljastavat informatsiooni finantsmaailma tuusade, sealhulgas mõne talle üsnagi lähedase inimese kohta. See artikkel võib anda vastused ka Annabeli küsimustele – muidugi üksnes juhul, kui Marina on valmis selle avaldama.„Köitvad finantspõnevikke tuleb ette harva … Cristina Alger sooritab kõike eksamid … Erutav retk pururikka pangandusmaailma pimedasse kõhualusesse.“ – The Times„Kaasahaarav, rahuldust pakkuv, pingeline ja ajakohane: sellist juhtub päriselus tõenäoliselt ka praegu.” – Lee Child, menukas põnevusromaanide, sh kaasakiskuvate Jack Reacheri lugude autor.

Juba ammu oli raamatukoguhoidja Karla unistanud pensionäri elust: heita pikali ja lõpuks ometi rahulikult lugeda, elada ainult endale. Nii ta siis 60-aastaselt oma töö linnaraamatukogus lõpetabki. Vaid mõne kolleegiga säilib tal nõrk side ̶̶ kuni ühe saatusliku küllakutseni. Keskpäevaeinel teeb surmahaige ja lastetu lesk Hunter talle ettepaneku: juhul kui Karla hoolitseb pärast tema surma matuste korraldamise ja kirja eest hauakivil, pärib ta veerandi mehe varandusest. Kui hoolitseb surija eest ka enne surma, siis pärib poole varandusest ja kui saadab ta, surija enda soovi kohaselt, teise ilma, siis pärib kogu varanduse koos villaga Weinheimis … Karla rahu on nagu peoga pühitud.„Ingrid Nollil on silmapaistev omadus tabada ka näiliselt täiesti süütus argielus peituvat jubedust. Seejuures on ka negatiivsed tegelased, kelle hirmud ja igatsused on sageli tavalised, tema romaanides väliselt igati usaldusväärsed.“Sonntags ZeitungIngrid Noll, sündinud 1935. aastal Šanghais, õppis Bonnis germanistikat ja kunstiajalugu. Ta on kolme täiskasvanud lapse ema ja paljukordne vanaema. Pärast laste kodust lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaallugusid, mis kõik said bestselleriteks. Die Häupter meiner Lieben on saanud Glauseri auhinna ja on ka filmitud, nii nagu paljud teisedki romaanid.