Книги, похожие на «Alice Munro, Kallis elu. Sari "Ajavaim"»

Meelika on idamaise välimusega otsustavalt tegutsev naine. Algul pole kerge märgata, et selles suurepärases koosluses peitub väga õrn hing. See asjaolu saab mitmele tema suhtele saatuslikuks.

Elava kujutlusvõime ja kirjanikupüüdlustega Nora sõidab nädalavahetuseks külla oma väikelinnas elavale vanemale õele, satub aga hoopis mõrvapaigale.Politsei ei leia ühtegi motiivi, miks pidanuks keegi haiglas töötanud Racheli tapma. Nii hakkab Nora ise uuriva pilguga ringi vaatama, paljastades − või arvates paljastavat − õe ja naabrite väikesi saladusi. Politsei kahtlused koonduvad samal ajal Norale endale, kuna temalgi oleks piisavalt põhjust õe peale vihane olla.Selle psühholoogilise põnevikuga pälvis Flynn Berry 2017. aastal Edgar Allan Poe auhinna parima debüütromaani eest.

Värise, armas lugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varu taskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama…Neil plikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- ja kirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.