Книги, похожие на «Marek Kahro, Kaljud ja kameeleonid»

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel. Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (e.k 2018) rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema? „Naised, kellest ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile.

Enn Kippeli esikromaan, mille peategelaseks on vana kojamees Jakob Vaal, hilisem majaomanik ja kaupmehenatuke, viib lugeja Tartu agulimiljöösse, pakkudes rohkesti mõtlemisainet inimloomuse keerulisest siseilmast. Teema on haruldane eesti kirjanduses, n-ö vaeste inimeste uskumatult ablas saagi- ja rahaahnus, kõrvalteemana osutatakse vapside liikumise arengumotiividele. Ent nähtused, mis esinesid 1930ndate aastate algupoolel, eksisteerivad üldinimlikus mitmekülgsuses ja ebamugavuses ka tänapäeva Eestis, meenutades lugejale, et kasusaamise mõttes pole siin halli taeva all midagi uut.

Amanda ootab rõõmsa ärevusega suvevaheaja lõppu ja kooli algust. Esiteks sellepärast, et näha Adamit, kellesse ta on salaja armunud. Teiseks sellepärast, et saada tugiõpilaseks armsale esimese klassi lapsele.Aga esimesel koolipäeval teeb Adam Amanda kogu kooli ees naerualuseks. Peale selle palub õpetaja tal olla tugiõpilaseks hoopis nende klassi uuele poisile Larsile, kellel on Downi sündroom.Kui kõik käituvad halvasti ja kõige suurema alatusega saab hakkama Amanda ise, peab ta otsustama, mis on tema jaoks olulisem: olla populaarne kooli „ägedate ja lahedate” tüdrukute silmis või jääda iseenda vastu ausaks.Autor Iben Akerlie (snd 1988) on näitleja ja eripedagoog. „Lars lol” on tema esikraamat. Akerlie kirjutab tänapäeva koolielu vahvast, aga ka tõsisest poolest – hoogsas ja humoorikas laadis.Romaan võitis 2017. aastal Norra lastekirjanduse kõige olulisema auhinna, kui kümme tuhat 10–13aastast Norra koolilast valisid selle enda lemmikuks.

Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda, kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab mööda tuttavat konarlikku tänavat oma teed.Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn.Alice Marlowe’d, St Catherine’i haigla ülemõde, on liigutatud noore naise ilust, haprusest ja haavatavusest. Ja siis avastab Alice, et tema hoolde usaldatud patsient varjab suurt saladust. Psühholoogiline põnevik, Emily Elgari esikromaan, heidab loole valgust mitmest vaatepunktist.