Книги, похожие на «Петр Алешковский, Kala. Ühe rände lugu»

Öeldakse, et saatuse eest ei pääse. See oligi saatus, kes korraldas Dave'i ja Jenny juhusliku, saladuskattega varjatud kohtumise. Nad viskusid teineteise sülelusse. Kuid mis neid ühendab, tõeline tunne või lihtsalt füüsiline iha? Oma noorusele vaatamata olid mõlemad elukatsumuste tules kõrvetada saanutena tõeliselt karastunud. Oli tulnud üle elada lähedaste kaotuse kibedust, sõprade reetlikkust, õnnetut armastust. See tekitab usaldamatust ja armukadedaid kahtlustusi. Ent pikkamööda võib usaldamatus muutuda usuks partnerisse ning siis sünnivad õnn ja armastuse ime.

Michel Houellebecq on kirjutanud: „Ma usun vähesesse, kuid see-eest väga sügavalt. Ma usun piiratud kuningriigi võimalikkusse. Ma usun armastusse.”„Serotoniini” peategelane kiidaks need sõnad kahtlemata heaks. Tema lugu viib meid läbi Prantsusmaa, kus traditsioonid on jalge alla tallatud, kus linnad on muutunud elamiskeskkonnana väljakannatamatuks ja kus hävingu servani viidud maapiirkonnad on valmis mässu tõstma.Ta räägib oma elust, tööst põllumajandussektoris, sõprusest, nii palju kui see veel võimalik on, noorpõlveideaalide kokkukukkumisest ja meeleheitlikust lootusest võita tagasi kadunud armastus.„Serotoniinis”, mida peetakse Houellebecqi romaanidest kirjanduslikult üheks tugevamaks, räägib autor maailmast, mis ei tunne enam headust ega solidaarsust ning mida raputavad muutused on kontrolli alt väljunud, kuid samuti süümepiinadest ja kahetsusest.

Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.