Книги, похожие на «Петр Алешковский, Kala. Ühe rände lugu»

Maailma nupukaim detektiiv, Agatha Christie romaanide „Mõrv Idaekspressis” ja „Surm Niilusel” legendaarne tegelane Hercule Poirot naaseb Sophie Hannah’ romaanis „Kingfisher Hilli mõrvad”, et lahendada uus põrgulik müsteerium.Poirot sõidab Richard Devonporti palvel elitaarsesse Kingfisher Hilli elurajooni tõestama, et Richardi kihlatu Helen ei tapnud tema venda Franki. Juba bussis hakkab juhtuma ülimalt kummalisi asju, mis tekitavad Poirot’s kahtlusi. Tema hirmud leiavad kinnitust: esimene mõrv ei jää viimaseks ja tal tuleb hakata kahtlusaluseid ükshaaval välistama.Ajal, kui süüdimõistetud Helenit ootab võllas, püüab Poirot ohtrate keerdkäikude kiuste välja selgitada, kes ja miks õigupoolest mõrvas Frank Devonporti, keda kõik armastasid.Sophie Hannah on rahvusvahelist tunnustust võitnud autor, kelle sulest on ilmunud mitmeid menukaid psühholoogilisi põnevikke. Tema romaane on avaldatud enam kui 51 riigis ja nende järgi on tehtud telefilme. Agatha Christie pärandifondi heakskiidul avaldas ta esimese Hercule Poirot’ romaanina „Monogrammimõrvad” (2014), millele järgnesid „Suletud kirst” (2016) ja „Kolme neljandiku mõistatus” (2018).

Ühel tavalisel suveõhtul kaob paljutõotav noor kunstnik Claire Gelling jäljetult ja on põhjust arvata, et ta on röövitud. Kui Claire aasta hiljem ootamatult koju naaseb, asendub vanemate rõõm peagi hämmelduse ja õudusega, sest nende tütrega on midagi väga valesti. Claire on tuim, ükskõikne ja käitub masinlikult. Ta on justkui … robot. Nagu sellest veel vähe oleks, on naise näol sügavad lõikehaavad ja ta ei mäleta juhtunust midagi. Kas Claire üldse on Claire? Mis on päris ja mis mitte? Algab vanemate visa võitlus tütre päästmise nimel. Psühhiaater Adam Loori abil jõutakse aastatetaguse tragöödia ja uskumatuna näiva tõeni. Noore autori Margaret Kalmu põnevikus „Poolpäris” põimuvad ulme ja tegelikkus, pannakse proovile peresidemed ning näidatakse, kui õrn on piir armastuse ja kinnisidee ning geniaalsuse ja hulluse vahel.

Nutikas, kaasahaarav, vastupandamatu. – Liane MoriartyStraubil on anne paljastada elu suuremaid tõdesid väikeste tähenduslike detailidega. – New York Magazine, VultureSõbrad ja endised ülikooliaegsed bändikaaslased Elizabeth, Andrew ja Zoe on aastate jooksul olnud tunnistajaks erinevatele olulistele sündmustele üksteise elus – abiellumine, kodu ostmine, ettevõtete ja perekonna loomine. Samal ajal on nad püüdnud kõigest väest säilitada oma noorusaja identiteeti.Bändi hiilgeaegadel varjas Elizabeth oma Kesk-Lääne naeratuse ülbuselooriga, Andrew lasi juustel pikaks kasvada ja Zoe oli see lesbi, kellega kõik heteronaised magada tahtsid. Nüüd, neljakümnendates, elavad nad kõik Brooklynis, sügavalt keskklassiga asustanud naabruskonnas, üksteisest hõikekaugusel, ning täiskasvanute maailma argipäev näib olevat saabunud valutult. Aga sel suvel, kui kahe paari lapsed on korraga suureks saanud (ja magavad teineteisega), hakkab nende hoolega ehitatud maailm laiali lagunema ning päevavalgele kistud saladusi – nende endi, aga ka kuulsa neljanda bändiliikme kohta, kelle tähelend toimus ilma nendeta – ei saa enam kalevi alla peita.Straubi romaan, milles segunevad elutarkus, läbinägelikkus ja huumor, kõneleb sõpradest, uudishimust, ambitsioonidest ja naudingutest, nooruse elevusest, keskea ootamatusest ja tõsiasjast, et meie kired – olgu nendeks toit või sõprus või muusika – ei kao päriselt iial, need lihtsalt arenevad ja kasvavad koos meiega.Emma Straub on Ameerika kirjanik, kelle sulest on ilmunud kolm romaani ja novellikogu. Tema jutte ja artikleid on avaldatud ka Vogue’is, New York Magazine’is, The Paris Review’s ja The New York Timesis. Straub elab koos abikaasa ja kahe pojaga New Yorgis ning tal on oma raamatupood Books Are Magic.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi