Книги, похожие на «Karen McManus, Kaks suudavad saladust hoida»

Iirimaal sündinud kirjanik Lucinda Riley avaldas oma esimese romaani 24-aastasena. Tema raamatud on kujunenud rahvusvahelisteks menukiteks ning eriti elatakse kaasa tema seitsmest õest rääkivale romaanisarjale. Sarja iga osa keskendub ühele õele. „Päikeseõde” on sarja kuues raamat.Elektra D’Aplièse´i elu paistab eemalt vaadatuna täiuslik – ta on tippmodell, rikas ja kuulus. Ometi on isa surm viinud niigi hapras meeleseisundis Elektra kokkuvarisemise äärele. Püüdes oma eluga hakkama saada, otsib ta abi alkoholist ja narkootikumidest. Tema olukorda see ei paranda, kuid siis saab ta ootamatult kirja täiesti võõralt inimeselt, kes väidab, et ta on Elektra vanaema.Jällegi hakkavad ilmsiks tulema kunagi ammu toimunud sündmused. Murtud südamega Cecily Huntley-Morgan saabub 1939. aastal New Yorgist Keeniasse. Ta peatub oma ristiema juures, kes kuulub kurikuulsasse Õnneliku Oru Seltskonda. Seal kohtub ta Bill Forsythe’iga, farmeriga, kellel on sidemed masai hõimuga. Siis aga avastab ta midagi šokeerivat ning tal ei ole lähenevat sõda arvestades kuigi palju valikuid. Ta siirdub Wanjohi orgu, kus elab isoleerituna ja üksi. Kord kohtab ta aga metsas üht noort naist ja annab talle lubaduse, mis muudab ta elu jäädavalt.

"On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust „Budapest noir“ eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.„Patune Budapest“ ei ole „Budapest noiri“ otsene järg, kuigi peategelased – Budapest ja Gordon – on enam-vähem samaks jäänud. Maailm nende ümber on aga muutunud. Gordoni lähedased on surnud, ära sõitnud või just lahkumas, neist on alles veel vaid mõned jäljed: palmipuudega särk, romaanikäsikiri, sahvritäis eksperimentaalmoose või üllatuskülaline uksel. Päris kohv, tubakas ning isegi kartul on defitsiitne kaup ja mooside hapu mekk ei ole enam ammu ainult maitseküsimus.Terve ungari maailm on süngem kui veel paar aastat tagasi, inimestele on jäänud üha vähem vabu valikuid. Juudiseadused represseerivad haritlasi, fašistlikud jõugud tegutsevad oma äranägemise järgi ja kunagised punatimukad töötavad nüüd riigi teenistuses ülekuulajatena. Härrasmehe võõba all peituvad tihti alatud kurjategijad ning nende võimujanu ja rahanälg on piiritu. Poliitiliste mängude raha tuleb salajastes eliit-kaardiklubides mängitavast bakaraast ja narkourgastes tarvitatavatest uimastikogustest. Kõik need hukatuslikud mängud on ebaseaduslikud, aga „Millal on siin riigis midagi tegemata jäetud sellepärast, et see on keelatud?“Uudised ei ole enam pühad, vaid tsenseeritud, arvamustest rääkimata. Kus on siis sellistel jõhkratel aegadel tõde? Ühe kangelasliku ajakirjaniku käes? „Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.“Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.“Patune Budapest” on viieosalisest krimisarja “Budapest noir” teine raamat. Eesti üks tuntumaid krimikirjanduse eksperte Jaan Martinson asetas sarja esimese raamatu «„Budapest noiri“» oma 2019. aasta lemmikkrimkade edetabelis kõrgele kuuendale kohale.

Juhtunud on see, mida kõige enam kardeti. Gotlandi on tabanud linnugripp. Viiekümnele lapsele organiseeritud jalgpallilaagri kokatädi jääb järsku haigeks ning nakkusarst otsustab, et laagris viibivad lapsed ja nende treener tuleb karantiini panna. Kui lapsevanemad teada saavad, et tõhusat ravimit ei ole, seistakse silmitsi paanikaga. Nii algab Anna Janssoni kriminaalinspektor Maria Wernist jutustav romaan „Võõras lind“.Autor maalib veenva ja pelutava pildi kaosest, mis võib puhkeda siis, kui pahaaimamatuid inimesi tabab epideemia… „Võõras lind“ on põnev kriminaalromaan, ent tõestab ühtlasi, et see žanr sobib suurepäraselt ka tõsiste eetiliste küsimuste käsitlemiseks.

Üks südamlikumaid raamatuid, mis mulle üle pika aja on kätte sattunud. – Jennifer NievenAastaid tagasi oli Rachel armunud Henry Jonesi. Päeval enne kolimist pistis tüdruk poisi perekonnale kuuluvas raamatupoes tema lemmikraamatu vahele armastuskirja. Ta jäi ootama. Kuid asjata.Nüüd on Rachel tagasi ja peab töötama raamatupoes poisi kõrval, keda ta parema meelega, kui vähegi võimalik, näha ei tahaks. Parema meelega oleks Rachelil hoopis mujal – ta tahaks põgeneda kusagile, kus reaalsus teda kätte ei saaks. Sest tema venda ei ole enam ja Rachel ei suuda kujutada ette tulevikku ilma temata.Ka Henry tulevik ei tõota tulla eriti paljulubav. Tema tüdruk jättis ta maha. Tema ema tahab ära müüa nende koduks oleva raamatupoe ja ta perekond on lagunemise äärel.Külg-külje kõrval raamatupoes töötades, ümbritsetuna tuhandetest raamatutes tärkavatest armastuslugudest, taipavad nad, et kuigi sul ei pruugi alati elu üle kontrolli olla ja kuigi elu võib olla ka täiesti väljakannatamatu, on võimalik, et mõnikord sõnadest ja armastusest ja uutest võimalustest täiesti piisab.See on lugu armastusest.See on lugu raamatute armastamisest.See on lugu raamatupoest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele.See on lugu Henry Jonesist ja Rachel Sweetiest, kes olid kunagi parimad sõbrad.Nüüd on Rachel tagasi. Ta otsib oma tulevikku raamatutest, mida inimesed armastavad, ja sõnadest, mille nad endast maha jätavad.Mõnikord on vaja luuletajaid.