Книги, похожие на «Ülle Solovjova, Kaks küünalt»

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.

Hanna uues koolis ei teata midagi tüdruku varasemast elust. Sellest elust, kus ta oli veel rõõmsameelne ja seltskondlik. Nüüd hoiab süsimustaks värvitud juuste ja näoneetidega tüdruk omaette ning aeg-ajalt tabavad teda kontrollimatud paanikahood. Pool aastat tagasi juhtus Hannaga midagi hirmuäratavat, aga tüdrukul on võimatu sellest traumast üle saada, sest ta mäletab toimunut vaid üsna uduselt.Kui klassivend Jakob hakkab Hanna vastu üha suuremat huvi ilmutama, on tüdruk sunnitud järk-järgult oma kookonist välja tulema. Inimesi uuesti usaldama õppida polegi aga niisama lihtne, sest ta pole ainus, kel on saladusi. Jakob varjab kiivalt, milliste fotolavastustega ta vabal ajal tegeleb. Hanna kunagine sõbranna Olivia, kes tunneb huvi tarokaartide vastu, on aga valmis ükskõik milleks, et saada kätte oma unelmate poiss. Hanna soov ennast maailmast ära lõigata ei saagi täituda, sest suhete keerdkäigud on ta teistega lahutamatult kokku liitnud. Kõhedust tekitava põnevusloo kõrval räägib „Mõõkade äss” ka soovist leida enda kõrvale see õige ja sellest, kuivõrd raske on valikuid tehes enda vastu ausaks jääda. Reeli Reinaus on viimaste aastate viljakaim ja tunnustatuim eesti noorteromaanide autor, kes pälvis romaani „Verikambi” (Varrak, 2016) eest ka 2016. aasta Tallinna Keskraamatukogu Järje Hoidja auhinna, mis antakse aasta loetuimale Eesti autori laste- või noorteromaanile. Kokku on Reeli Reinausilt ilmunud 12 noorteromaani ja 9 lasteraamatut, lisaks luuletusi ja täiskasvanutele mõeldud romaane.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud.„Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud.Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna