Книги, похожие на «Richard Janno, Kaks ja üksainus»

Emata kasvanud Annie Colwater usub, et ainus võimalus elus edasi jõuda on olla ideaalne naine ja ema. Perekonna nimel on ta matnud omaenese loomeimpulsid, emotsionaalsed vajadused ja unistused, kaotanud ühe väga olulise osa endast. Kui tema tütar Natalie Euroopasse õppima sõidab ja abikaasa teatab, et armastab teist, nooremat naist, kaob Annie’l täielikult pind jalge alt. Sügavalt vapustatud, otsib ta pelgupaika isakodus, väikeses linnakeses, kus ta üles kasvas. Seal kohtab ta hiljuti lesestunud koolipõlve armsamat Nick Delacroix’d, kes ei suuda kuidagi toime tulla oma vaikiva, hingelise trauma üle elanud tütrega. Kolmekesi koos hakkavad nad tasapisi minevikuhaavadest tervenema, uuesti leidma seda, mis tundus jäädavalt kadunud. Aga just siis, kui Annie mõistab, et tal on tekkinud uus võimalus õnneks, purustab ootamatu elupööre kõik ta lootused. Ta seisab raske valiku ees: kas ta suudab olla oma elu peakangelane?

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“